Õpetaja

Neenan julgustab sõltumatut mõtlemist
Connie Pfeiffenberger
Tõlge inglise keelest Tuuli Viljar

Ta kasvas üles koos üheksa venna ja õega perekonnas, mille kohta ta ise ütleb, et “pingutas, et mitte eluvõitluses alla anda”. Ent ta TEADIS - mitte ei lootnud või mõelnud – teadis, et temast saab multimiljonär.
Ta kaotas 670 000 $ ühes projektis, mis oli kaugelt enam kui 90 000 $ väärtuses puhastulu, ja ta nimetab seda odavaks õppetunniks.
Ta tunnistab üles, et oli üles kasvades tõeline “murelaps” ja ei saanud esimesel katsel kolledžisse sisse, ent sellele vaatamata on õppinud hindama haridust ja nautima tänaste noorte seltskonda, pühendades sellele hulgaliselt oma aega ja energiat.

See inimene on David Neenan, Neenani Kompanii juhataja.

Aga, kuigi olles ise tippjuht ehitus- ja arhitektuurialases firmas, on ta kaugel nimetamast end bossiks. Ta nimetab seda pigem, et ta on värvatud.
“Allumatud, sõltumatud mõtlejad, kellel on võime oma arvamust valjult välja öelda ja mitte lasta end ära hirmutada... Me peame purustama illusiooni, et keegi teab kõike, lihtsalt sellepärast, et ta on juht. Me ei hooli sellest, kust idee tuleb, kui see on hea idee, suurepärane!  Kui ei, mis siis ikka – otsime edasi!”
Ta lisab: “Kui ma  teeskleks, et ma kontrollin seda firmat, siis teeskleksid mu alluvad, et ongi kontrollitavad minu poolt. Inimesed takerduksid mõtteviisi, et mina tean kõike, samal ajal kui mina tean, et ma ei tea.”

Ta ütleb: “Ma usun Unikaalsesse Suurepärasusesse, mida iga inimolend endas kannab. Ma usun, et parimad otsused sünnivad kohapeal, ent ma tunnen, et need peavad olema tehtud teatud mõttes jagatud visioonile toetudes.”
Tema visioon on muide, ligikaudu 1000 aastat vana, meisterehitaja kontseptsioon, mis baseerub meeskondlikul lähenemisel, vastastikusel tunnustamisel ja kooskõla rajamisel.
Tema firma töötajad on igaüks enesele seadnud eesmärgid. Neenan tõdeb lihtsalt: “ Igaühel on eesmärgid, või töötavad nad kellegi alluvuses, kellel on eesmärgid.”
Ta usub “liikumapanevasse energiasse”, mida annab eesmärkide seadmine. Ta ei järgi strateegilise planeerimise täpseid juhtnööre -  “Sa pead määrama tegutsemise alguse”.

Ta räägib, et pigem on oluline olla hea navigaator, kui strateegiline planeerija: “ Sest  planeerimine on peaaegu vananenud juba enne, kui sellega alustatud saab.”
Ta ütleb: “Eesmärgid ei ole iseenesest midagi lõplikku ega määravat, aga tee nende täitmisele loob õnne- ja elusolemise-tunde.”

Tema firma filosoofia sõltub kolmest põhimõttest. Ta selgitab: “ Esimene on inimeste tunnustamine, igaühe tunnustamine igal pool. Teine on reputatsioon. Ei ole tähtis, kui head me oleme tehnoloogiliselt, kui inimesed ei tunne meiega koostööd tehes end hästi, ei tee nad meiega äri. Meilon vaja teha mida iganes, et rahuldada meie klientide vajadusi. Ja kolmandaks, kasumlikkus. Ilma selleta ei saa jätkata... Me värbame ja teeme koostööd vaid inimestega, kelle jaoks on kasumi teenimine OK.”
Neenani olekust paistab välja, et ta on lõdvestunud ja tunneb end hästi sellena, kes ta on ja mida ta teeb. Ta on enesekindluse, edu ja rahulolu kehastus.

Ta tuletab meelde lapsepõlve Kolumbias, kus ta õppis, et “ kui sa tahad midagi, pead sa selgeks tegema, kuidas seda saavutada.

Ta alustas ajalehtede müümisega tänaval, kui ta oli 9-10 -aastane. Ta meenutab, et tema müügipiirkond viis teda nii väga jõukasse linnaossa kui ka väga vaesesse linnaossa. “Ma märkasin juba 11-aastaselt , et ma võisin külastada tõeliselt rikka inglise õppejõu kodu, ja seal võis olla ka uhkelt riides väike poiss, kelle näol oli ilme, et “ keegi ei armasta mind”, ja see võis ka tõsi olla.”

“Ma võisin sattuda ka kodu juurde, mis nägi välja kui hurtsik ja kohata väikest tüdrukut määrdunud kleidis, määrdunud näoga, ja suure naeratusega näol, mis ütles justkui: ”Kõik armastavad mind. ”Ja ka see võis olla tõsi...  Nii õppisin ma juba palju aega tagasi, et õigus ja võime valida meie endi suhtumist asjadesse on väga väärtuslik asi.”
Ta lisab, et siiski “ei tähenda see, et ma olen olnud alati kiirteel või positiivne, ent ma sain selle õppetunni väga varakult. Ma tunnen ikka veel, et kindlus oma seisukoha valikus on julguse kõrgpunkt.”

Ta meenutab aega, mil ta oli teismeline ja tema isa, kes oli alati töötanud suurte firmade heaks, müüs maha perekonna maja ja lõi siis oma äri. See äri kukkus läbi 18 kuuga ja Neenan lisab: “ Osake minu isast suri siis.”

Vaatamata oma muljetavaldavale noorusele, otsustas Neenan: ”Sellest hoolimata, et ta läbi kukkus, otsustasin mina, et ma tahan omada ISIKLIKKU edukat äri.”

Seda, mis oleks võinud olla negatiivseks kogemuseks, kirjeldab Neenan kui väga positiivset. Ta tundis, et“ pole olemas nii suurt jõudu, mis suudaks takistada mu firmat õnnestumast... Ma ei tea tõesti, kuidas seda selgitada, see on nagu saatuse tunnetamine.”

Ta kirjeldab oma noorust kui paljude, paljude vempude perioodi, mis tänasel päeval võiks omada kriminaalkuritegude kaalu. Ta langes välja Missouri Ülikoolist peale esimest aastat ja kuut kontrolltööd, seejärel astus sõjaväkke.

Ta läbis ohvitserõppe programmi ja tõdeb: “ Esimest korda elus järgisin ma reegleid.”  Ta lisab: “ Sõjavägi andis mulle võimaluse õppida, et kui sa järgid reegleid, võid sa, muide, mõndagi korda saata. Kõik, mis oli olnud negatiivse varjundiga minu jaoks, osutus üsnagi positiivseks.”
Peale sõjaväge läks Neenan tagasi Missouri Ülikooli ja lõpetas selle kiitusega. “See oli tõeliselt kerge peale sõjaväge,” naerab ta.

Sellal, kui ta oli kolledžis, aitas ta organiseerida suusareise mägedesse.

“ See oli see aeg, kus ma armusin Coloradosse.” Samal ajal oli tal kõrini inimestest, kes ei pidanud kinni kokkulepetest. “ 65 inimest olid end reisiks kirja pannud ja ainult 35 neist tulid.” Nõnda asus ta peale kolledžit otsima inimesi, kel oleks integriteeti ja pühendumust. Mõnedki inimesed, keda võis uskuda, soovitasid austraallasi. “Niisiis 200 $ eest riideid ja kraami seljakotis, asusin Austraaliasse teele.”
Peale aastat juhutöid, lihtsalt põigeldes ringi ja elu nautides sai Neenanile selgeks, et inimesed on inimesed igal pool ja ta tuli koju oma armastatu, Sharoni juurde, keda ta kirjeldab kui oma parimat sõpra.
“ Me saime suurteks sõpradeks enne kui ma Austraaliasse läksin ja see sõprus kasvas armastuseks,” ütleb Neenan. Nad abiellusid varsti peale tema tagasitulekut.

Seejärel kolis Neenan Kansas Citysse ja asus ehitustööle suures ettevõttes. “Ma sain selgeks, et mulle sobib asjade korraldamine ja kooskõlade leidmine.

Neenan selgitab: “Ma õppisin omanikult tohutult palju. Lõppkokkuvõttes soovisin ma selles firmas osanikuks hakata, ent siis jõudis mulle kohale, et see oli perefirma.”
Pärast nelja aastat Kansas Citys kuulis Neenan, et Reid Burton võiks olla huvitatud Burton Builders´ite müümisest Fort Collinsile. Kuigi tal oli ka mitmeid teisi võimalusi, otsustas ta: “ Niipea kui ma nägin selle paiga laiu tänavaid, ma mõtlesin: “See on mulle! Ma armastasin seda.”
Kui Neenan ostis Burton Buildersi, ei olnud sel ühtki töölist.

“Ma saavutasin kiiresti edu,” sõnab ta. “Ma tegutsesin läbimõeldult ja töötasin tõesti kõvasti, müües lõpuks rohkem ehitisi kui ma suutsin kätte toimetada.  Nii ma pidin hakkama palkama inimesi.”
Ta kaldub kõrvale: “ Enamus ärisid, mis läbi kukuvad, kukuvad läbi seepärast, et tootjad, kes seda alustasid, ei palka mängijaid, nad palkavad pealtvaatajaid.”

Selle selgitusega tõdedes, et ta palkas salga mängijaid. “Me saime hulgaliselt häid õppimise kogemusi.”
Tema hoiak on, et vead on põhiolemuselt head. Ta ütleb: “On täiesti OK teha asju õigesti esimesel korral, aga vead on tõeliselt Suurepärased Hetked, mil me saame öelda. “ Ma eksisin. Ma võin muuta.” Ja nendest õppida.

Ühe sellise “suure hetke” jooksul oli Neenan lühidalt öeldes rööbastelt maas. Ta oli silmitsi 670 000$ kaotusega. Ta selgitab, et ta peitis oma probleemid endasse, otsides patuoinast, kuni tema naine, Sharon, lihtsalt ütles: “Mina ei ole kaotanud usku sinusse, miks siis sina oled kaotanud usu endasse?”
Ta ütleb, et siis sai ta aru, et ta käitus nagu ohver ja otsustas kirjutada kirja iseendale, eesmärgiga teha kindlaks, milline õppetund tema jaoks selles kõiges sisaldus. “ Ma teadsin, et ma olin saanud  rongilt löögi ja ma teadsin, et ma ei tahtnud seda korrata.”

Selles kirjas ütleb Neenan: “ Ma identifitseerisisn oma tegevuses kaheksa kriitlist ärieksimust ja sain aru, et ma ise olin olnud palju eest vastutav.” Ta lisab kui kõrvalseisja: “Edevus kipub meie eest neid õppetunde varjutama.”

Pärast sellest arusaamist tõdeb ta: “Käärisin käised üles ja asusin tööle tagasi.” Ja lisab: “Selle ajaga, mil kreeditorid teada said, kui halb oli meie seis, olime me uuesti raha sisse toomas, nii et neil puudus huvi meid sulgeda.”

Tema hoiakud hariduse kohta tulenevad tema tunnetusest, et vead on võimalused ja vigade tõttu ei tohi nina norgu lasta. “Ma ei õppinud siis, kui kõik oli korras või õige. Koolis olin ma paljuski murelaps, sest tuletasin alati õpetajatele meelde, et nad peaksid normeerima vigade protsendi ja õigete vastuste protsendi ja mida kõrgem oleks norm, seda kõrgem oleks tase.”

Ta tsiteerib Buckminster Fullerit, kes ütles: “Julgus jääda tõele truuks, nagu me õpime, tähendab julgust seista silmitsi iseendaga, selgelt omaks võttes kõik vead, mida oleme teinud. Vead, need on tagasiside. Kui sa ei suuda õppida vigadest, oled sa tõeliselt ohver. Sa oled juhitamatu mürsk. Ainus tee muuta mürsk juhitavaks, on tagasiside.” 

Ja ta hoiatab: “Kui sa unustad tehtud vead, oled sa määratud neid kordama.”
Ta lisab: “Kui vead on Suured Hetked, siis ainuke läbikukkumine elus on kõrvalejäämine. Ainus läbikukkumine on mitte osaleda.”
Ta jätkab: “Ma arvan, et paljud õpetajad on sellised kõrvalejääjad. Ma arvan, et paljud äriinimesed on sellised kõrvalejääjad.” Ta küsib: “Niisiis, mis see on, mida me võiks juurutada haridussüsteemi, mis laseks inimestel avastada, kui suurepärased nad tegelikult on?”

Neenan ei toeta eriti tavapärast mõtlemist hariduses. Ta usub, et haridussüsteem on üsna tõenäoliselt taandarenemas ja ta küsib: “ Kui halvaks peab see süsteem muutuma, enne kui nemad muutma hakkavad?”
Ta püüdis teha midagi oma ideedega hariduse vallas ajal, kui  “oma naiivsuses mõtlesin, et suudan mõjutada riiklikku haridust.” Ta töötas kaheksa aastat Poudre R-i haridusnõukogus, mida ta kirjeldab kui “tõelist pingutust tühisuses”.
Ta parafraseerib prantsuse poeeti, pannes häälde frustratsiooni, mida ta tundis: “Mida peale hakata, kui sa oled kasutanud oma pead, et murda läbi konkreetsest seinast, selleks et ainult leida end järgmises, kõrvalasetsevas rakus?”

Ta usub kiirendatud õppimise tehnikatesse, korrates oma põhilist filosoofiat – teha rohkem vähemaga, lisades väärtust. Ta ütleb: “ On palju suurepäraseid õpetajaid, aga nad kardavad muutust.”
Neenan usub: “Muutus on ellujäämine. On ainult sünd, elu ja surm. Minu jaoks võrdub muutus eluga.”
Ta ütleb, et on raisatud nii palju raha, kui samad fondid võiksid kulutada seda välissidemete programmidele ja superlaagritele “kus me võime õpetada kaks korda nii palju poole lühema ajaga.” Ta lisab: “Õpetajad on nendest ideedest kohutatud.”
Ta selgitab: “ Mittemuutmise kasu on, et sa ei pea end liigutama, keegi ei hakka sinult midagi ootama.”
Ta lisab, üsna kurvalt: “Nad (õpetajad) on ju tegelikkuses potentsiaalsed meistrid.”

Neenani pingutused lähevad praegu mõne eraprogrammi heaks. Ta on kaasatud sellistesse projektidesse nagu “Operatsioon Tarkpea”, aidates õpilastel, kes “on teinud mõningaid vigu” leidma teid, kuidas kasutada olemasolevaid takistusi või vigu kui kangi, mis aitab vinnata neid kõrgustesse.”
Ta tõdeb: “Ma naudin neid lapsi. Ma samastan end nendega.”
Ta on samuti aidanud luua paari erakolledžit, mille kohta ta ütleb, et neil ”läheb pagana hästi”.

Peale oma poolemiljonidollarilist õppetundi, oli ta võimeline maksma ära oma võlad Butler Manufacturingule poole lühema ajaga, kui loodetud. Seejärel kutsuti ta andma seminare mõnedele teistele Butleri võlgnikele. See tõi Neenani seminaride korraldamise juurde.
“Olen tõesti uhke oma klientuuri üle,” ütleb Neenan.”Enamus mu ärist põhineb vanadel klientidel, kes ikka tagasi tulevad. Ta lisab: “Üks põhilisi õppetunde kellegagi äri tegemisel on kindlaks tegemine, kas teisele on OK, et sina teenid raha. Kui see pole OK selle inimese jaoks, siis temaga koostööd tehes ei tee sa endale midagi muud kui seda, et kurnad end välja.”
Ta on ka kindel oma uskumuses, et “Integriteet on kogu edu põhiolemus.”

Neenan, ablas lugeja, omab mitmeid arvamusi ja uskumusi, mida paljud inimesed peavad vaieldavaks. Ta armastab inimestele väljakutseid esitada, pannes neid mõtlema, ja leiab, et see hõlbustab inimestel leida üles nende endi olemasolev suurepärasus ja see on väga eriline võimalus.

Ta on väga pühendunud ka oma perekonnale. Temal ja Sharonil on neli tütart: Jessica, Samantha, Lindsay ja Lexi.
Ta tunneb, et on olemas kõrgem tähendus ja et me ei pruugi kunagi teada oma tõelist eesmärki siin elus. Ta kasutab mett otsiva mesilase võrdlust – nektarit otsides, muide, hõlbustab too tolmlemist. Taim ei saaks paljuneda ilma mesilaseta, aga mesilane on juhitud ainult huvist mett valmistada ja mitte taime ellujäämisest.

Ta usub ka, et me loome ja kujundame ise oma lae ja piirid.
Neenan tunnistab oma lapsepõlve keskkonna piiranguid, tavapärase hariduse piiratust, vastaste mõnitavat vastuseisu, ja ikkagi võib ainult tema ISE öelda, kus asuvad tema suurimate saavutuste piirid.
Ta näeb elu kui väljakutset ja ütleb: “Ma armastan väljakutseid.”

Loe lisaks Marika Tombergi artiklit David Neenanist!