Lisaks teemast

SELGITUSEKS: mõiste ”kaassõltuvus” hõlmab moodsas maailmas kõige erinevamaid ja eriskummalisemaid väljendusvorme. Sõltuvus suhetest, alkohlist, nikotiinist või mängurlusest on üldteada. Järjest tavalisemaks muutub sõltuvuslik kinnistus toidu, võlgade, ületöötamise jm sellise suhtes. Rääkimata seksuaalsusega seonduvast. Aga kaassõltuvusliku iseloomuga on ka liigne kontrollimine, liigkoristamine, perfektsionism, erinevad destruktiivsed sundkäitumised/mõtted, teadvustamise vältimine jne. Eriti moodsad sõltuvused on seotud tehnika arenguga – sõltuvus sms’ide saatmisest/saamisest, internetisõltuvus (mängud, jutotoad), seebiseriaalid jne. Seega kõik see, mis eemaldab meid reaalsusest ja iseendist, luues maailmast vildaka pildi ja/või pakub võimalust distantseeruda oma tõelistest vajadustest. 

LIIGA VÄHE RAHA?
Üks kaasõltuvuse vorme, millest enamasti ei räägita on sõltuvus võlgadest, mis omakord sunnib (üle)tööd tegema või vähemalt tööl käima. Vihates tööd, mida teed leiad põhjuse krooniliseks raha kulutamiseks eneselohutuslikul eesmärgil – see oleks nagu autasu jätkuva tagantsundimise eest. Kui leiad murelikult, et sinu krediitkaardi võlg on liiga suur, siis võid olla kindel, et kellegi sinu lähikonnast on see veel suurem. Probleem on üldisem, kui ehk välja paistab. On ju nii lihtne saada lohutust asjade ostmisest SIIN ja PRAEGU, leidmaks leevendust südamevalule või viimaks mõtteid mujale, sest pangast saabuv paber mustvalge kokkuvõttega kulutustest saabub ju alles hiljem.

Tihtipeale inimesed, kes räägivad kuidas nad ”naudivad elu” ei naudi hoopiski otsa vaatamist oma võlgadele ega oma suhetele rahaga, kuna reaalsus pole pooltki nii erutav. Selline alateadlik põgenemise- ja eitamismäng on oluline detail kõigi nende inimeste puhul, kes on ”allergilised reaalsusele.”
”Inimesed, kes kõike kontrollivad on igavad ja kurvad” – kõlab nende suhtumine. Aga kuidas on lood selle kroonilise kurbusega, mis kaasneb tähtaegadega ja kohustusega maksta raha, mida pole olemas? Tasudes igakuiselt vaid miinimumsumma oma krediitkaardivõlgade katteks ei tähenda pikaajalises perspektiivis midagi enamat kui seda, et vajutakse aina sügavamale ja sügavamale auku.

LIIGA PALJU RAHA?
Mitte igaühele ei ole probleemiks võlguelamine ja sellega seonduv rahanappus. Kasvav hulk inimesi maailmas on hädas vastupidise probleemiga. Kui edu või sissetulekud on liiga suured, siis sellel on oma varjupool kõigi oma tõrgete, tujude ja fantaasiatega, millest võlgades vaevlejad midagi ei tea. Kui sul on tunne, et sa pole oma tulusid või edu ära teeninud või kui oled näiteks sõltuv oma positsioonist tööl või kogukonnas, siis on sisuliselt kaks peamist tulevikuperspektiivi: sinu jõukus hakkab vähenema (et vastata täpsemalt sinu uskumustele!) või kaotad aja jooksul sisemise rahulolu ja innukuse tehtava vastu.
Omada kõike või omada mitte midagi on sisuliselt sama asi, kui see toob kaasa elamise kontrolli, perfektsionismi või isolatsiooni maailmas.

MUUTUDA? MUUTA?
Elamine krediitkaartideta võib tunduda mõnele täiesti mitteotstarbeka  moodusena oma finantse juhtida, kuid sama ebaotstarbekas on elada pidevates võlgades. Mõtlemise muutmine ja teatud ajafaktori arvestamine on määrav. Kogemus ütleb, et enamikule inimestest on 2 aastat vajalik aeg selleks, et ”ajalugu muuta”, st mingit mustrit murda ja muuta sedavõrd, et see enam ei korduks.  See tähendab aga jätkuvat valikute tegemist, mis sisaldab ka võimetust abi vastu võtta. Paljud inimesed elavad võlgades seoses lõputu kasulik-olemise-sündroomi tõttu, mis on standardne kaassõltuvuslik käitumismall. Neist saavad isiklikud pankurid oma partnerile või tuttavatele. Loobudes sagedamini sõna ”JAH” kasutamisest ja asendades selle sõnaga ”EI” või ”AITAB KÜLL” on asi, mida enamik meist võiks rakendada ilma liiga kõrget hinda maksmata. Proovi järele!

See on üks osa paljudest teemadest, mida kursusel käsitletakse, pakkumaks värskeid vaatenurki ja lahendusi vabamaks ja naudivamaks eluks.