Ene muljed

“Are you a breathworker... or what?” küsis minult kaunis sügavsilmne venetsueellanna Margarita, kui olime pärast ühist intensiivset suhetealast töötuba arutamas kultuuridevahelisi erinevusi emotsioonide kogemisel ja väljendamisel. Tean, et Eesti oludes peetakse mind emotsionaalseks naiseks, kuid pärast Austraalia õpetaja Nemi Nathi töötuba “Ultimate relations” tuli tunnistada, et minu emotsionaalus moodustab vaid pika-pika skaala paar esimest pügalat. Küsimuse üle pisut järgi mõelnuna pidin möönma, et siinses kontekstis olen pigem seda teist, siis: or what ehk ei eriti keegi, ja sügavalt silma pidin seejärel paratamatult vaatama hoopis endale ja küsima: “Pagana pihta, Ene, tõepoolest, mida teed sa rahvusvahelisel hingamiskonverentsil GIC 2002, kui sa pole isegi mitte hingamisala-töötaja (breathworker)? “

Sellest küsimusest ongi paras alustada intervjuud iseendaga, niisiis:
Kuidas sa sattusid rahvusvahelisele hingamistöötajate konverentsile Venetseelasse Margarita saarele 28. juunist 8. juulini?

Mnjah, ega see mingi teadlik tegu küll ei olnud, seda tuleb tunnistada. Asjas on “süüdi” minu ärimehest abikaasa, kes teatas, et kaks nädalat puhkust, mis tema sellel suvel kavatseb välja võtta veedab ta Globaalse Inspiratsiooni Konverenstil (GIC 2002). Ainus võimalus kasvõi osagi oma puhkusest koos abikaasaga veeta oli minna koos temaga Venetsueelasse inspiratsiooni otsima, kuhu ta mind lahkesti kaasa kutsus. Alguses pidasin seda üsna hullumeelseks ideeks ja olin väga hirmul nii kauge sõidu ees nii võõrale maale. Ka tundus sõit majanduslikult ebaotstarbekas: töö iseendaga on minu arvates eelkõige töö tellija materjalist, mille tagajärjed olenevad tahtest ja pühendumusest, mitte sellest kui kalli raha eest või kui kauges geograafilises punktis seda teha.
Kuid minu vaatenurk on kahtlemata ainult üks viis enesearngu protsessi näha ja teha. Olemas on ka teised viisid. Asja otsustaski lõpuks uudishimu: kes on siis need ülejäänud kakssadakond inimest, kes inspiratsiooni janunedes sõidukulusid ja ebamugavusi millekski ei pea ja mida oleks mul neilt õppida. Ja muidugi aitas hirmust üle saada ka uudishimu näha ja kogeda troopilist Venetsueelat.

Kes siis on hingamistöötajad (breathworkers) ja mis üldse on see hingamistöö? Anna andeks, aga minu meelest kõlab see hingamistöö-värk natuke naljakalt, umbes sama naljakalt kui näiteks söömis- või situmistöö? Kõik need on ju loomulikud ja elutarvilikud protsessid, kus siin see töö on?

Ega ma ei pahanda, rumalaid küsimusi pole olemas. Üks võimalik vastus on, et asjad, mis inglise keeles kõlavad normaalselt, muutuvad “naljakaks” kui need eesti keelde ümber panna. Asi on kõige rohkem selles, et me pole selle hingamitöö mõisetga piisavalt tuttavad ja harjunud. Kui asja lühidalt kokku võtta, siis on hingamistöö igasugune teraapiline ja enesearngu tegevus, mis kasutab põhimeetodina erinevaid juhitud ja teadlikke hingamistehnikaid. On olemas nn vabastav hingamine, holotroopiline hingamne, sufi-hingamine jne. Juhitud hingamise tervendav mõju pole muidugi mingi viimase aja leiutis: muistestes ida ja indiaani kultuurides on hingamistehnikaid (muuhulgas religioossete) elamuste hankimiseks ammu kasutatud. Kahekümnenda sajandi nähtus on aga hingamisseansside kasutamine psühhoteraapias ja enesearengu gruppides. Eriti lootustandev tundub hingamisteraapia alkoholi- ja narkosõltuvuse probleemidega inimeste jaoks. Hingamiteraapias ei vajata kõrgelt arenenud reflektsioonioskust ega verbaalset võimekust. Pingeid vabastav protsess toimib paljuski füüsilisel tasandil ja samas pakub intensiivseid psüühilisi läbielamisi, millega näiteks just narkomaanid harjunud on, ilma kahjulike aineteta. Hingamistöötajad on inimesed, kes juhitud hingamist kas õpivad, terapeutilises praktikas kasutavad või teistele õpetavad, muidu üsna tavalised inimesed.

Nagu ma aru sain, võib hingamine asendada kaifi. Kas sellest ei teki omakorda sõltuvust?

Jah, peangi tunnistama, et mul on eluaegne sõltuvus hingamisest... nagu ilmselt meil kõilgil. Kuidagi ei saa ju ilma hingamata olla! Aga tegeliku sõltuvuse tekkimist hoiab ära see, et intensiivne juhitud hingamine on lihtsalt üksjagu väsitav. Hingamistöö on ikkagi füüsiline töö ja pealegi küllalt pingutav. Kuigi on olemas töönarkomaanid pole ma kuulnud füüsilise töö narkomaanidest. Usun, et hingamist ei anna hästi kuritarvitada. Kuigi näiteks mina olen oma seanssidel kogenud täiesti eripäraseid elamusi totaalsest õndsusest eksistentsiaalse ahastuseni ja täielikust vaimsest kirgastumisest kehavälise teadvuseni ei janune ma üha uue ja uue seansi järele. Vastupidi, mul on alati enne alustamist üsna tugev vastupanu, mille ma pean ületama. Tähelepanuväärne on hingamise juures veel see, kuidas võimsad protsessid toimivad paralleelselt nii sinu enese sees, kus sa oma alateadvusest kerkiva ainese integreerimise ja selitamisega tegeled, kui ka grupisiseselt. Ma ei tea ühtegi teist loomulikku viisi, mis nõnda efektiivselt kaotaks isiksuslikke kaitsebarjääre ja tõkkeid ise-olemise ja vahetu suhtlemise teelt. Kui sa teed kellegagi läbi hingamisseansi, muutute te teineteise jaoks sellel ajal kõige lähedasemateks inimesteks maailmas. Hingamistöö on hea viis õppida ka haavatav olemist, toetuse andmist ja vastuvõtmist.

Kas seda need kakssadakond inimest seal Venetsueelas nädal aega järjepannu tegidki?

Jah, suurtes piirides nii võib öelda küll. See on uskumatu, et nädal intensiivset koosolemist suudab sind muuta lähedaseks nii paljude inimestega 30-lt eri maalt, kellega sul ühist pole otseselt muud kui see, et teil kõigil on pisut eriline suhe hingamisega ja pisut eriline plaan oma eluga. Konverentsi hüvastijätutseremoonia oli üks hingeminevamaid elamusi minu senises elus: paigutusime ruumis kindlatele kohtadele ja hakkasime seejärel üks-ühele andma ja vastu võtma otse südamest tulevaid sõnu: “Ma armastan sind.”, “Mul on hea meel, et sinuga tuttavaks sain.”,. “Ma hindan sinu mängulisust.”, “Sa oled lihtsalt nii ilus inimene.”, “Sa oled soe, mõnus ja turvaline”. Tunda nii, mõelda nii ja öelda nii – kui paljude jaoks meist on see igapäevane praktika? Toetavate ja armastavate sõnade jagamine annab ühtviisi palju nii andjale kui vastuvõtjale.

Hingamistööl on tõesti suur potentsiaal inimeste liitmisel, ühtekuuluvuse ning armastatud ja aktsepteeritud olemise tunde loomisel. Tegelikult on ju need inimese psühholoogilised põhivajadused, mida ideaaljuhul peaks rahuldama perekond, rahvuslik kuuluvus. Tänapäeva maailmas ent on peremudelid paigast nihkunud, rahvuslik ja kultuuriline identiteet ei rahulda enam põhivajadusi või on nendega kogunisti vastuolus. Globaliseeruvas maailmas võib sinu hingesugulane elada hoopis teiselpool maakera, kõnelda hoopis teist keelt. Tundub, et hingamine on ühiseks keeleks, milles hinged üksteisega kõnelevad. Osalt jäigi mulle mulje, et hingamistöö kujutab endast ka potentsiaalset rahvaliikumist või religioosset praktikat, vähemalt vabastava hingamise ühe esiema Sondra Ray hingestatud ettekandest jäi küll mulje, et hingamisliikumise ja enesearendustöö edendamise läbi loodetakse ei enamat ega vähemat kui päästa kogu meie planeet globaalsest katastroofist.

Iga päev oli valida 8-12 eri õpetaja töötoa vahel erinevate meetodite ja teemadega töötamiseks. Kujutan ette, et eriti palju pakkusid need töötoad tõesti inimestele, kes igapäevaselt klientidega tööd teevad. Minusugusele profaanile oli neis osalemine lihtsalt ääretult põnev, kuigi natuke ka pead segi ajav kogemus. Lühikesse aega oli kontsentreeritud väga palju uut informatsiooni ja uusi kogemusi.

Mingi aeg kulus ka IBF (International Breathwork Foundation) ärikohtumiste peale, kus nad tähtsaid siseasju arutasid ja põhikirja muudatusi hääletasid. Sellel ajal võtsin mina Kariibi mere ääres päikeseteraapia seansse.

Kõike ei jõua ümber jutustada, maini ainult, mis sulle kõige rohkem konverentsil muljet avaldas?

Kõige tugevam elamus oli, kui juba teisel hingamisseansil “katus pealt ära sõitis” ja kogesin ennast mitte oma kehas lebavat vaid toimuvat ülevaltpoolt jälgivat. Tunne polnud iseenest ei hea ega paha (hingamisseanssidel kogetu ületab minu jaoks tavaelu hea ja halva kriteeriumid), kuid et selles Dan Brule töötoas polnud assistente juures, mõjus selline kehavälise teadvuse kogemus mulle väga hirmutavalt. Tundus, et veel natuke ja ma lähen orbiidile ja kes teab, kas sealt ongi tagasiteed? Minul on aga selles elus veel oma missioon täita, tundsin, et olen vajalik just sellisena nagu olen, oma perele ja oma rahvale. Eks olnud seegi väärtuslik teadasaamine. Pidin ise enda toetamisega hakkama saama ja sain ka, ent edasiste hingamiste suhtes tegi see kogemus mind ettevaatlikumaks. Igaüks peab oma mõõtu ikka teadma, mina lihtsalt seekord enda oma ületasin.

Hoopis teist laadi tugevad elamused olid seotud sellega, et eneselegi ootamatult sattusin ka esindusmissiooni. Arvasin end esindavat hingajate kokkutulekul vaid iseennast, kuid sellest alates kui Eesti vabastava hingamise ühingu ametlik delegatsioon (Liina Lugus ja Tuuli Viljar) esitasid Eesti kandidatuuri GIC 2004 toimumiskohana, hakkas IBF liikmeskond herilaspesana sumisema ja tähelepanu meile kõigile neljale kahekordistus. Võib öelda, et meie, eestlaste, ümber tekkis täitsa fänniklubi ja selle toetuse abil võitsimegi hääletusel napilt IBF juhtide ebaametlikku soosikut Suurbritanniat. Oli palju lobitööd, närvikõdi ja pöidlahoidmist.

Mis mulle veel meeldis, oli konverentsi teema Breath Dance (“Hingamistants”) ja et see hingamise ja tantsude ühendamine toimus kuumas Venetsueelas tuliste latiinorütmide taktis. Kõige kaasakiskuvam osa latiinorütmidest on tugevate arforütmide mõjutustega ja esitatakse trummidel. No see viis tõesti ekstaasi, seda isegi ilma eriliselt hingamata.

Mida sa GIC-lt endaga kaasa tõid?

Ma arvan, et selle küsimusega ei mõtle sa suveniire, heliplaate ja esoteerilist kirjavara, mida konverentsil müüa pakuti, vaid ikka seda vaimset panust, mida see kogemus minu arengusse andis. Usun, et kogu kaasavara pole veel kaugeltki lahti pakitud, palju oli ka sellist, mis haakis minus juba enne olemas olevaga. Kindlasti uus on aga minu jaoks globaalne kokkukuuluvustunne, mida on vist ainuvõimalik saada just sellistelt suurtelt rahvusvahelistelt kohtumistelt. Kindlasti rikastas mind ka mõtteviis, et konverentsile ei tulda ainult saama, vaid nii andma kui saama. Kõik töötoad, loengud ja individuaalsed teraapiaseansid, mis konverentsil toimusid, olid ju õpetajate poolt tasuta pakutud. Inimesed tulid, et endast anda, oma kogemusi ja vaimset pagasit jagada. Seda mõtet, et pole tuldud mitte niivõrd saama, vaid andma, kuulis korduvalt ka kuluaarivestlustes. Mõtlesin, et tegelikult oleks minulgi GICile üht-teist anda. Seekord ma oma töötoani ei jõudnud, aga soovi pakkuda seda aastal 2004 Eestis tõin ma kaasa küll.

Kuule, nüüd jõuame jälle algusesse tagasi: kes sa siis oled, Ene kui ise pole hingamistöötajagi, samas aga unistad töötoast?

Sellele küsimusele on mitu vastust. Kõige lihtsamalt olen inim-Ene, hingamises amatöör. Sellele lisaks olen teadustöötaja, filoloog, kes uurib kirglikult emotsioonide ja inimkeele vahelisi seoseid. Praegune täpsem uurimisteema on eestlaste emotsioonisõnavara. Olen läbinud ka psühholoogilise nõustaja teoreetilise koolituse ja praktikas läbi teinud kaks esimest astet ellujäämises iseenda elus.