Tuuli muljed

On palav juunikuu hommik peale jaanipäeva ja lennuk on viimas mind senise elu pikimale reisile. Iga keharakk on täis põnevust, meeled on elevil. Tean, et sihtpunktiks on hotell Puerta del Sol Margarita saarel Venetsueela Bolivari Vabariigis. Seal on algamas Globaalne Inspiratsiooni Konverents (Global Inspiration Conference) ja seda kahes kõige otsesemas tähenduses - inspiratsion tähendab nii sissehingamist kui ka innustuse saamist. See on Rahvusvahelise Hingamistöö Põhiorganisatsiooni (International Breathwork Foundation) iga-aastane nädal aega kestev  konverents.
Sel aastal osalen konverentsil esimest korda.

Kui peale mitmeid ümberistumisi maandun umbes 24 tundi peale Tallinnast õhkutõusmist Porlamari lennujaamas Margarita saarel, on kohalik aeg  umbes üheksa õhtul ja väljas valitseb  kottpimedus, lämmatav palavus ning Eesti sauna niiskus. Õhk ei liigu ja tänavaid palistavad lopsakad palmid. Mustanahaline püüdlik noormees sõidutab meid, nelja eestlast umbes neljakümne minuti kaugusel asuvasse hotelli, mis saab olema meie koduks järgneva 12 päeva jooksul. Entusiastlik ja naeratav administraator kinnitab vastuvõtus randmele paela ning veenab meid ees ootava aja vältel täielikult lõõgastuma, unustama pinged ja nautima kõike, mida me eest leiame. Esimese hooga tajun end olevat justkui teises reaalsuses, kirjutan selle hakatuseks reisiväsimuse arvele.

Järgmine hommik ei tundu karvavõrdki reaalsem, vastupidi, hommikusöögile väljudes rabab mind õitsvate troopiliste puude ja põõsaste õiterohkus, värvikirevus, lõhnabukett. Keset hotelli majade poolt ümbritsetud õue peibutab helesinise veega, tehisjugadega, mitmesuunaline bassein. Einet pakutakse palmilehtedest katusega,avatud seintega restoranis. Kuigi on üsna varane hommikutund,laiutab igal pool leitsak. Mõtlen, et õnneks on aega kolme päeva jooksul sisse elada, sest vastasel juhul oleks see kõik liiga müstiline, et alustada konverentsil osalemist.

Järgnevad päevad toovad lakkamatuid ahhaa-elamusi saarel ringi sõites ning tundub, nagu eemalduksin iga tunniga sellest, mis jäi maha, veelgi. Need päevad toovad järjest rohkem inimesi Päikesesadamasse (hotelli nimi), ootusärevus kasvab. Laupäeva õhtul, 29.juunil, algab pidulik avatseremoonia. Selleks ajaks on loodud mitmed erinevad töötubade paigad - kõik avatud seintega ja vabas õhus paiknevad, kas telgid või kohaliku restorani ruumid. Avalöök ja edasised ühised kogunemised toimuvad samasuguses avatud seinte ja palmilehtedest katusega peoruumis. Kui vaatan esimesel õhtul ümberringi, on meid üle 200 inimese 30 erinevast riigist üle maailma. Kõik osavõtvad riigid kutsutakse ükshaaval ette, nad süütavad küünla ja panevad selle ühisele alusele. Suurim esindus on loomulikult Venetsueelal, kõige eksootilisemad osavõtjad (minu jaoks) on Trinidad ja Tobago Vabariigist. Tseremoonia käigus külastame ka õues asuvat, konverentsiks spetsiaalselt ehitatud tuleaset, kus süüdatakse tuli, mis on selle aasta element. Selle ala meistriteks on Hare Govinda Hispaaniast ja Bo Wahlström Rootsist. Igal hommikul kell viis on varastel ärkajatel ning kõigil soovijatel võimalus osaleda tuletseremoonial. Ühel hommikul saan ka mina sellest osa.

Järgmisest hommikust algab peadpööritav, põnev, hoogu koguv konverentsikarussell. Veel enne ühist hommikust kogunemist on soovijatel võimalik hoolitseda mitmel viisil oma keha eest, kas nautida hommikust suplust meres, võtta osa Tai Chi võimlemisest, nautida erinevate rahvaste tantsusamme, mediteerida või leida sobiv veel paljude erinevate võimaluste hulgast. Hommikune ühiskogunemine annab võimaluse häälestada end päevaks läbi meditatsiooni, hingamisharjutuste. Esitletakse sama päeva õhtupoolikul toimuvaid töötube, mille hulk kasvab iga päevaga, nii et viimastel päevadel muutub raskeks valida kaheteistkümne erineva, ent samal ajal toimuva töötoa vahel. Seejärel peale väikest pausi toimuvad igal hommikul IBF koosolekud, sest see on ainus aeg aastas, mil kõik liikmed kokku saavad ja on võimalik vastu võtta otsuseid. Iga päev on ainulaadne. Ühine on intensiivsus, mis neid saadab. Ühel hetkel leian end küsimuse eest, et kuhu ma mahutan endas kogu selle informatsiooni- ja elamustetulva, mis säärase hooga peale tungib. Ent see mahutub!

Omaette kogemuseks saab meiepoolne soov ja Eesti esitamine selle suurejoonelise rahvusvahelise ürituse kandidaatriigiks aastaks 2004. Nimelt valitakse igal aastal riik, kes korraldab konverentsi kahe  aasta pärast. Meie Rootsi toetajaskond eesotsas meie õpetajate Lena Kristina Tuulse ja Bo Wahlströmiga on süstinud meisse inspiratsiooni tuua see vapustav üritus Eestimaale. Sama sooviga on konverentsile tulnud ka Inglismaa esindajad, et viia see oma kodumaale. Meie endi hämmastuseks juhtub meiega nelja päeva jooksul, mis jääb presentatsiooni ja hääletamise vahele, kummalisi asju. Iga päevaga suureneb sisemine vajadus ja äratundmine, et Eesti VAJAB seda KOHE esimesel võimalusel, see tähendab aastal 2004 ja mitte sekunditki hiljem. Seda teadmist ei ole võimalik ratsionaalsel viisil seletada. Nendesse päevadesse vahepeal mahub hulgaliselt tugevaid tundeid, küsimusi, kasvavat huvi Eesti vastu erinevate osavõtjate poolt, selget vastuseisu, võistlust ja mis seal salata, ka pisaraid.

Hääletamine toimub minu sünnipäeval, see on üks neist säravatest sünnipäevadest, mis ilmselt igaveseks mällu sööbib. Sõna antakse mõlemale kandidaatriigile veel kolmeks minutiks ning seejärel on küsimuste ja kommentaaride aeg, mis Inglismaa puhul mahub kümne minuti piiresse, ent Eesti püsib küsimuste laviini all kakskümmend viis minutit! Õhk ruumis, olgugi, et see on avatud, on sõna otseses mõttes paks; pinge on kruvitud viimseni üles. Seejärel toimub hääletamine, mille tulemuseks on 30 poolthäält Inglismaale ja 32 poolthäält Eestile!
Hetkeks tundub see uskumatu, ent see on tõsi! Selleks, et järgnevate koosoleku päevakorra punktidega edasi minna, vajavad kõik osalejad pausi.
Olen näinud mitmeid erinevaid organisatsioone, ent niisugust tõelist demokraatiat pole kohanud kusagil. Olen uhke, et ma kuulun sellesse organisatsiooni ja et siin planeedil on võimalik, et kui inimesed otsustavad tõeliselt oma südame häält järgides, siis sünnivad otsused, mida inimkond vajab.
Samal hommikupoolikul saab minust IBF koordinaator Eestis.

Reede õhtul toimub talentide show ja pidu, kus on kutsutud üles astuma kõik, kes soovivad oma andeid teistega jagada, olgu see millisel iganes viisil. Juba ainuüksi õhtu konferansjeed suudavad meid naerutada oma lavale astumisega. Sellele järgneb 4 tundi imepärast tegevust laval ja naerupahvakuid täis jälgivat saali. Etteastete lõpuks on inimeste meeleolu ülev ja võiks öelda, et kõik on ilma veinitagi purjus. Järgneb meeletu tantsupidu lämmatavniiskes lõunamaa öös. Selle taustal on veel vara uskuda, et järgmisel hommikul koguneme samasse ruumi, et lõpetada ühine möödunud nädal ja jätta hüvasti vähemalt aastaks paljudega meie hulgast...

Ja nii see on. Me pakime meeltes kokku need kirevad kogemused, uued kohtumised ning lootuse kunagi kusagil taas näha. Lõputseremoonial on meiega tuli, mis saatis meid kõik need päevad küünaldena igaühe käes, et rännata sealt inimeseni, kellele on mul tänu öelda selle nädala eest. Ülev ja püha on pikk harjutus, mille vältel on VEEL võimalik öelda inimestele siin seda, mis jäi ütlemata nädala jooksul. Sel ajal võib näha inimeste hardunud ilmeid, naeratavaid nägusid, pisaraid. Siin on nähtaval, kuidas üks inimlaps jagab endast, annab kogu südamest. Mida paraku ei näe väga sageli seal kaugel väljaspool konverentsiseinu... Õhus on rõõmu ja kurbust, naeru ja nuttu, tulekut ja minekut, andmist ja saamist, lootust.
Suur kristallanum, mille hääl meid kõigil päevadel kogunema on kutsunud, rändab Violalt, tänavuselt korraldajalt, Nemi kätte, kes kutsub meid kõiki kohtuma juba aasta pärast 27.06-04.07.2003, Austraalias. Ja lõpuks muidugi ühine foto!
Ja SIIS on see läbi.

Meile on jäänud veel poolteist päeva, et nautida imeliselt sinist Kariibi merd tema vahutavate ja vahel ohtlike lainetega, Margarita saare elanike külalislahkust ja kõigi vastutulijate naeratavaid nägusid. Esmaspäeval, olles tagasiteel Porlamari lennujaama, et lahkuda, istun samas valges mikrobussis, millega tulime ja ma olen kurb, et pean jätma selle sooja paiga siin maa peal, sooja igas mõttes... Ma ei kuule ka päris selget häält, kas olen veel kunagi üldse siia tagasi tulemas. Aga ma tunnen, et mind soojendab seestpoolt suur tänutunne, nii suur, et ma ei oska seda millegagi võrrelda, ma usaldan, sind, elu ja tänan. Ma tänan kõiki teid, kellega ma kohtusin siin konverentsil - see oli kimp päikesekiiri; ma tänan kõiki teid, kes on teinud võimalikuks selle ürituse sünni - see ongi inspiratsioon; ma tänan kõiki teid, kes te olete minu lähedal - see on soojendav tuli; ma tänan teid, minu õpetajad, kes te kannate lampi - see on valgus. Ja ma tänan sind, Venetsueela, nii väga tänan ma sind - sa oled soojus!
GRACIAS GIC 2002! GRACIAS VENEZUELA!