     |
|
|
|
2011a kursuse tagasiside Siit leiad mõned tunded-mõtted peale 2011a aprillikursust. Nüüd on kursusest „Seks – kiirtee jumala juurde“ möödas umbes 2 kuud ning mul tekkis soov jagada oma mõtteid. Eelnevalt olen tegelenud kaks viimast aastat eneseleidmise ja elukvaliteedi parandamisega. Olen käinud erinevatel kursustel ja alustanud isegi kooliõpinguid. Ja oli ka märgata muutusi, mis olid aga tulema väga visad ja suure valuga. Muidugi ma ei väida, et see nii ei pidanud olema, kuid viimasel ajal olin nagu ühe koha peal kinni ja kuidagi edasi ei liikunud. Ja siis köitis mind pealkiri: „Seks - kiirtee jumala juurde“ , kuna tegu oli hoopis teistsuguse taustaga koolitajaga, siis otsustasin asjaga tutvuda. Oli palju kõhklusi: pole aega, mis seal siis ikka teistmoodi on, oli ju enne ka käidud erinevatel õpitubades mille nimes kõlas Seks. Kuid arvestades minu õpingute tausta, olid need õpitoad ja kursused kaunis ühte nägu. Nii siis saabusin lõpuks siiski, ületades kõiki probleeme, mis ma olin enda kaitseks välja suutnud mõelda, koolitusele. Algus venis vähe ja juba hakkas väike kahtluse uss närima, et mis ma siin ikka teen ja kas ikka on vaja, kodus saaks palju kasulikumalt aega sisustada, ja otsustasin - vaatan alguse ära ja sõidan äkki veel õhtul koju. Aga kui Johan hakkas rääkima, siis tajusin, see mees teab, millest räägib. Ta tegi seda lihtsalt ja inimkeeli, mis avaldas muljet. Otsustasin jääda ka järgnevateks päevadeks. Nii siis kujunes kogu koolitus vägagi üllatuste rohkeks ja kui ma enne väitsin arvavat teadvat, mis seal tehakse, siis midagi sellist ei osanud ma uneski näha. Ja see oli tõesti võimas! Tunded käisid üles alla nagu ameerika mägedel ja isegi enne lõppu suutsin endast täiesti välja minna, nii et lahkusin mitte kellegagi lahkumis kallistustki tegemata. Kuigi kogu seltskond oli tegelikult hästi tore, tahtsin põgeneda. Tavaliselt, kui minus midagi muutub, siis väga tugevate emotsioonidega. Ma ise olen sellega väga rahul, sest tean , et siis on raha ja aeg läinud asja ette. Kui koolituse ajal häirisid mind mõningad asjad, siis alles hiljem mõistsin, kuidas kogu koolitus oli üles ehitatud. Eesmärk oli panna meid kogema ja tundma, mitte põgenema oma tunnete eest suurte seletuste ja jagamisringidesse. Ja siis hakkasid asjad juhtuma, selgus ja alles praegu selgub, et see koolitus oligi see mida mul vaja oli. Õnneks ostsin kohapealt Johani raamatu ja sellest on saanud raamat, mida loen iga päev ja kordi ja alati leian sealt miskit mida enne ei märganud. Kõik see kokku on andnud elule hoopis teise kvaliteedi ja tunnen, et läheb järjest paremaks. Ja ma ei räägi ainult seksist, vaid positiivsed nuutused on kõiges. Olen kohati nagu uuesti sündinud. Kuid tunnen tahan veel ja siin kohal teeks Johanile ettepaneku teha Eestis ka midagi järjepidevat. Olen ise ka täiesti nõus nõu ja jõuga kaasa aitama. - - - ...miks minust oli saanud selline naine, keda ei taheta... Tänaseks tean, et minus on kõik olemas - seksuaalsus, sensuaalsus, naine... See kõik oli lihtsalt uinunud olekus... Johani kursus aitas veelgi enam seda poolt minus avada... Olen tänulik harjutuste eest, mis aitasid avada sisemist energeetikat, tunnetada iseenda ja teiste inimeste väge ja jõudu... Sain aimu ja kinnitust sellele, miks minu suhtega nii läks... Aeg-ajalt kahtlen ikka selles, kas kõik pole üks suur katsetamine, mäng... ja mõtlen, kust läheb piir normaalsuse ja ebanormaalsuse vahel ja mis või kes on üldse normaalne või ebanormaalne... aga mõningad märgid, tulemused vihjavad sellele, et siiski on miski, mida ei saa sõnadega seletada ja jääb väljaspoole meie meelelisi tajusid... Tahan seda teed edasi käia ja Johani tänuväärne kursus andis üksjagu jõudu juurde... Kui Johan jälle Eestisse on tulemas, tuleksin heameelega uuesti kaema, millega ta suudab üllatada... Sulle tänuga mõeldes ja jõudu-jaksu soovides, J. - - - 75 versus 150. Kõik sai alguse pea 5 aastat tagasi ühel septembrikuu öösel, kui minu postkasti saabus meil ühelt mu tuttavalt, kes saatis mulle kummalise reklaami nimega „Seks - otsetee Jumala juurde“, et ma ka imestaks ja pead vangutaks... Tänaseks olen Johani kursusel käinud juba neli korda ja seetõttu on ka piisav intervall, et näha mida see mees minus põhjustanud on. Mäletan, et esimesel korral olin ikka paanikas küll, kuigi püüdsin seda mitte välja näidata. On ju ebanormaalne keset päiksepaistelist päeva tantsida diskot 30ne inimese keskel, kus pea kõik olid kas alasti või poolalasti. Mina olin muidugi alasti, aga sees käis tõeline partisanivõitlus oma mõtetega: seda ju ei tohi teha, äkki keegi tuttav saab teada, oled ülekaaluline ja kole – võõrad inimesed näevad. Tegelikult oli iga Johani poolt pakutud harjutus tõeline piin. Kui aga kõik möödas oli, siis tundsin tohutut võidukat kergust millegi suurega hakkamasaamise üle. Seda siis alastiolemise osas. Kuid ma ei osanud veel aimatagi, mida minu ellu toob selline asi nagu vabastav hingamine, sest sellega kokku puutumine oli mu jaoks lausa müstiline kogemus (hirmutav ja vaimustav korraga) ja see on minu elu mõjutanud kõik need viis aastat. Viis aastat tagasi kaalusin Jätkukursust olin väga oodanud kahel põhjusel. Esiteks sellepärast, et näha, millega siis nüüd seksikursusel üllatatakse. Aga olulisem oli teine asi. Terve oma teadliku elu (ligi 50 aastat) olin elanud pidevas kaitseseisundis, kuid sellest teadlikuks sain ma alles Johani sellel kursusel. Ma polnud varem aru saanud, et pidevalt kaitsen ennast, mõelda! Selle kaitse tõttu olin ennast ära blokeerinud igasuguse energeetilise saastaga, mis lõppkokkuvõttes väljendus ka rasvakilbis minu kere ümber. Tänu vabastava hingamise seanssidele hakkasid need blokid kihtkihi haaval minus lagunema. Nagu kevadine lumi ja jää, mis katuselt päikese kiirte mõjul alla hakkab libisema - kohati tilkudes ja kohati raksaki prantsatades. Selleks kevadeks st märtsiks-aprilliks 2011 oli käes prantsatuste aeg: pärast järjekordset hingamisseanssi käivitus mul astma. Astmat peetakse haiguseks, kuid mina saan asjast hoopis teisiti aru: minu keha vabastas ennast mürkidest astma abil. Kui mul muidu oli lihtsalt nohu ja köha, siis nüüd oli sügav bronhiaalne köha ja meeletu tati- ning rögavoog. Selle paari kuu jooksul tarbisin ära majapidamispaberit umbes 12 aastat tagasi olin oma eluga jõudnud nii kaugele, et tervis oli täiesti käest ära – kõik mu kehas lagunes ja valutas. Kusagil sisimas sain aru, et mul pole enam kauaks elupäevi antud. Ma ei hakka siin pikalt kirjeldama oma kannatusi, kuid mainin et just siis kui mul oli kõige lootusetum hetk käes, sain ma abi alternatiivmeditsiinilt ehk valeoloogialt (valeo = tervis, lad.k.). Tänu juhuslikule kohtumisele vaimse mõttelaadiga inimestele (lihtsalt keset tänavat!) hakkasin spetsiaalses jõusaalis treenima oma keha ning loobusin liha (veidi hiljem ka kana ja kala) söömisest. Samas hakkas muutuma minu arusaam maailmast ja selle olemusest üldse. 12 aasta jooksul pole ma enam perearsti külastanud, sest olen veendunud, et iga haiguse vastu on olemas ka naturaalsed võtted, mis oma mõjult on aeglasemad kui meditsiini omad, kuid see-eest annavad nad püsiva ja puhta resultaadi. Meditsiin saab pakkuda ainult ajutisi tulemusi, ka 20-50 aastat sümptomiteta olekut on minu meelest ajutine tulemus. Minu arusaamise järgi kõik haigused ei ole haigused. Tegelikult on nii, et enamus asju on nö hoiatused ning haigus on siis kui enam midagi teha ei saa või on sellest vabanemiseks vaja väga suuri jõupingutusi ja osavust. Näiteks köha, nohu on hoiatused, aga vähk on haigus. Allergia on ka hoiatus. Kui inimene hoiatustest ei taha või ei oska hoolida ja laseb need kindlas autoriteediusus arsti abiga fikseerida (energeetiliselt alla suruda) medikamentide abil, siis on loogiline, et enamus mürke jääb kehasse kinni ning ühel päeval on nende kontsentratsioon juba nii suur (pidev emotsionaalne saastumine ning loomsevalgu ja ELUTA toidu tarbimine), et kehal pole enam muud väljapääsu kui haigestuda näiteks vähki, altzheimerisse või millessegi muusse tõppe. Tegelikult on ükskõik, kuidas keha oma lootusetut seisundit väljendab, sest haigused hoolimata oma mitmepalgelistest nimetustest, on inimese enda teadmatusest, et mitte öelda lausrumalusest, tingitud. Aga loomulikult pakub arstide ja medikamentide kultus meditsiiniteadusele võimaluse arendada ekstensiivselt oma ärihuvilisi valdkondi, mis sest et lõpptulemus metafüüsilisest seisukohast vaadatuna on ilmselgelt kaheldava väärtusega. Milline normaalne inimene siis kiirabist loobub? Ainult hullumeelne ju heidab südaöösel põrandale pikali ja hakkab raskes seisus olles (kõrge palavik, rinnus valulik ragin) sügavalt hingama ning peagi röga ja tatti õudsa köha saatel välja ajama... Siit sai alguse ka minu uurimisretk valeoloogiliste abivahendite maailma, et oma üleelamisi leevendada, mitte fikseerida(!), nagu meditsiin seda teeb näiteks antibiootikumidega. Kasutasin näiteks saialille, nuluõli (aitab muide ka klamüüdia vastu), lodjapuumarju ja lausa imelist merevaiguhapet. Viimane on retseptivaba ja asendab astma puhul arstide poolt väljakirjutatud ülimürgist inhalatsioonipiipu suurepäraselt. Suur aitäh Johanile, suur suur aitäh Liinale, suur suur suur aitäh teile kõigile! Aare Mae, hingataja Tallinnast |
||||||||||||||
|
|||||||||||||||||
