Liina muljed

Venezuela, Margarita saar, IBF’i  IX Global Inspiration Conference 2002

Venezuela võtab meid vastu kleepuva kuumusega, ja kell on üheksa õhtul! See niiske lämbus saadab meid kogu konverentsil viibimise aja. On isegi üllatav tõdeda, et sellises kuumuses on võimalik tööd teha – sest see on tõeline töö, mis siin konverentsil tehakse, töö iseendaga. 

Päev algab juba kella viie ajal, neile, kes on valmis nii vara tõusma minemaks igahommikusele Tuletseremooniale. Tuli on Venezuela konverentsi sümbol. Kella seitsmest algavad erinevad workshopid, mis tegelevad kehaga, aga ikka ka meelt puudutades – erinevad meditatsioonid, jooga, tai chi jm idamaised keha-meele tasakaalustamise viisid.

Kell üheksa on päeva avamine, mis algab ühise juhitud meditatsiooniga.  Jagatakse ka praktilist teavet ning seejärel astuvad lavale kõik need, kes soovivad sel päeval pakkuda oma workshopi.  On keeruline valida, sest tahaks minna ja kuulata neid KÕIKI, kuid valida saad vaid ühe, sest enamik töötubasid  toimub samaaegselt.

Pärast hommikukogunemist alustab tööd IBF, ehk International Breathwork Foundation  (Rahvusvaheline Hingamistöö Fond) töökomitee, kus arutatakse kõiki praktilisi küsimusi ja hääletatakse otsuseid.  On põnev jälgida, kuidas selles protsessis püütakse järgida “hingajate” põhilisi  reegleid – integriteet, ausus, usaldus, aktsepteerimine…  Protsess on rõhutatatult demokraatlik, samas hoitakse rangelt kinni ajalimiidist.  Kuna IBF kohtub  täiskooseisus vaid korra aastas, on arutamistvajavaid teemasid enam kui küll.  Kõik sõnasoovijad seatakse ritta käe tõstmise järjekorras ning sinu avaldus peab oleme väga läbimõeldud ja selgesõnaline,  et see kõlama jääks. Õhkkond on pingeline, aga samas kuidagi hooliv ja inspireeriv.  Taban end  imestamas ja imetlemas seda avameelsust ja sõnavabadust, mis neid koosolekuid iseloomustab. Ja  võrdlemas seda õhkkonda tavapärase töökoosolekuga argielus… 

Mida päev edasi, seda enam on workshopi-pakkujaid, ja seda raskem on rahval valida. Püütakse  teadmishimulistele vastu tulla ja osa seminare nihutatakse järjest varasemale ajale, et soovijad saaksid kiirustada järgmisse workshopi pärastlõunal. Lõpuks on nii, et lõunapaus kahaneb olematuks ja elamegi ainult õhust ja inspiratsioonist.  Muide, kõik loengud ja workshopid on tasuta, õigemini – ka lektorid-õpetajad ise maksavad täishinna konverentsi eest.  See on privileeg jagada oma kogemust, ja seda on näha hommikustel kogunemistel, kus laval on end “pakkumas” korraga 10-15 oma ala tipptegijat.

Selline see nädal ongi, tormamine ühest töötoast, seminarist või loengust teise, ahmides endasse muljeid, kogemusi ja killukesi erinevate tippõpetajate pakutust. Millestki ei raatsi ilma jääda, kartuses mitte eales enam kohata sellises konsentratsioonis kõrgetasemelist õpetust. Nii olen nädala edenedes saanud tõelise vaimse pohmeluse, ja mu keha kaitseb end liigsete muljete eest kõige lihtsamal moel - igal võimalusel uinudes.
Sellel konverentsil vahelduvad kaos ja kord kindlas rütmis – kusjuures kaos on teadlikult päevaplaani  planeeritud. Osa sündmusi on ette määratud, osa tekivad spontaanselt. See ongi väga omane sellele ringkonnale, sest kõik osalejad on väga loovad ja iseseisvad  - kõigil on sedavõrd palju jagada, ning ideed tekivad vahel minutitega – võimatu on seda ette ennustada.
Lisaks ühistele kogunemistele võid näiteks leppida kokku individuaalseansi õpetajaga, keda oled seni vaid kaugelt imetlenud või ehk kelle raamatut lugenud. Ka see on tasuta. Keegi õpetab Kreeka tantse, keegi jaapani massaazhi, keegi korraldab spontaanse grupimeditatsiooni, natuke eemal võid saada osa Mayade puhastusrituaalist…
Üks, mis paika pandud, on igaõhtune loeng. Hingamismaailma tõelised tipud on need, kes saavad au esineda päeva lõpetuseks.

Suhtlemine, suhtlemine, suhtlemine – see on minu jaoks läbiv joon selle nädala jooksul. On joovastav tõdeda, et erinevatel rahvustel ja nahavärvil ei ole tegelikult mingit tähtsust, kui lävimine toimub südame tasandil. Süveneb tunnetus sellest, et me oleme ikkagi kõik üks ja ühendatud, piirid  meie vahel on kunstlikult loodud. 
Loome arvukalt sõprussuhteid erinevatest rahvustest inimestega, tunnetades ikka ja uuesti, et piire ei ole, see on väljamõeldis. Kogeme ennenägematul hulgal toetust, huvi ja siirast osavõtlikkust, seda on ajuti nii palju, et ei jaksa vastu võtta.

Muidugi, on ka teistsuguseid tundeid – hämmeldust, segadust ja kahtlust.  Sest meie väike delegatsioon  Eestist ei ole ainult isiklikke muljeid ammutamas, meie eesmärk on taotleda sama konverentsi Eestisse 2004 aastaks. Seal viibides on meis süvenenud ühine tunnetus:  selline sündmus, mis tooks Eestisse niivõrd suurel hulgal voolavat energiat ja arukust, peab tingimata teoks saama, ja mida varem seda parem.  Seda ei olegi võimalik mõistuslikult seletada, tunne on sedavõrd tugev, et Eesti praegune areng vajab seda sündmust rohkem kui midagi muud.

Globaalne Inspiratsiooni Konverents, nagu seda kutsutakse, on eelnenud aastatel toimunud tõelistes hiidriikides, milline oleks mõju, kui meiesugune väikeriik kogu selle globaalse inspiratsioonipuhangu enda käsutusse saaks ….? Olukorras, kus osa rahvast saab järjest rikkamaks ja osa rahvast vajub järjest suuremasse vaesusesse, tunnevad mõlemad pooled end pidetuna.  Meie, 4 eestlast,  tunneme nagu üks mees, et see jõud, mis siin selles ürituses peitub, võib nii mõnegi arengu paika loksutada ja anda nii mõnelegi elule uue tähenduse.
Selles sisemises veendumuses ei anna me järele soovitustele ja lausa nõudmistele oodata oma  taotlusega veel aastakese.  Kuid nagu kõikjal, kehtivad ka taolistes organistasioonides sõnatud kokkulepped, mis kõik põhinevad suhetel. Midagi on kellegile lubatud, millegagi on juba ette arvestatud, eelmise aasta kaotajal on sel aastal õigus saada…  Ja siis tulevad mingid tundmatud Eesti pärismaalased, kes on esimest korda taolisel konverentsil ja nõuavad endale konverentsi korraldamisõigust! See on üsna konservatiivseks arenenud IBF-ile silmnähtavalt hirmutav ja hämmeldav. Me tunneme end lärmakate lastena, kes oma vanemate vaikse ja korrapärase elu pea peale pööravad.
Aga, ei saa eitada, et isegi kui see on raske, leitakse ikka tee tagasi integriteedi ja demokraatia juurde, austades neid põhimõtteid, millel IBF rajaneb. Rahvas, ehk IBF liikmed on need, kes otsustavad, kus nad soovivad oma konverentsi pidada, ja liikmete sõna on seadus.  Kiiresti, väga kiiresti saadakse jagu oma oma äraspidistest tunnetest ning kohanetakse uuega. 
Kui Eesti on käinud läbi kadalipu, mis koosneb ettekandest, küsimustest ja vastuväidete käsitlemisest, ja kui oleme võitnud hääletuse kahe häälega Inglismaa kahjuks, muutub ka ladviku suhtumine.

Järgmisel päeval pärast hääletamist esitatakse meile mitu ametlikku vabandust IBF põhimõtetega vastuollu minemise pärast ja see on ülev. Tekib selline rahulik äratundmine: on loomulik, et tehakse vigu, aga kui neid ka avalikult tunnistatakse, ei ole see patt, vaid inimlik arengutee.

See on tohutu intensiivsus, mis neid 7 päeva täidab.  Tunded, ettevõtmised, muljed… kõik on kogetud 100%-liselt. Meeled on väga selged, vastuvõtlikud ja avatud.  Tundub, justkui oleks otseühendus selle puhta ja uudishimulikult maailma jälgiva poolega iseendast, mis tavaliselt on argiteadvuse ja sisseharjunud hinnangulisuse all peidus. 
Suudaks seda ainult kauem endas alles hoida!!