Tere, armsad,

Mina tahaksin küll jagada... ning ennekõike tänada teid kõiki läheduse eest.
Nii väga tahaks kuulda, kuidas läheb kõigil, kellega sai need kolm päeva ühes rütmis hingatud - majas, kus ma ise olen läbi kolme eri aastaaja veetnud ühed viimaste aastate õnnestavamad ja vabastavamad hetked. Ma nii väga loodan, et meie maandumine argiellu on olnud võimalikult turvaline.

Täna on kuulus Neljas Päev ;-) Küllap on kõik - aga eriliselt need, kes käinud Johan Ekenbergi kursustel, kus seminaridejärgne energiataseme langus nii imetabavalt lahti seletati - tajunud ligi hiilimas seda paratamatut ja jõuetukstegevat tavalisust, mis kohati paneb kahtlema, kas kõik, mida me kogesime, ikka päriselt võis juhtuda; siinsamas, sellesama maa peal?! Ja et see ei olnudki uni...? Tunnistan õnnesegaselt - olles viimasel kahel aastal osalenud kaheksal Liina korraldatud kursusel - et lõpuks ometi, just viimastel kordadel ei olegi tavaeluga kohanemine endast mingit hävitavat prantsatust kujutanud. Ma olen teadlik...! Sel korral kuidagi eriti. Jah, ma tean, see on alles osa energialainest, milles ma veel nii joovastunult hulbin, kuid usun, et see on muudki. Valvel- ja tähelepanelikolemine eelkõige. Mingil imelisel kombel on kohale asetunud paljudel eelmistel kursustel kõlanud tõed, mis toona ehk veel niivõrd tugevalt ei juurdunud. "Kui sul on viirus nimega kaassõltuvus, pead sa teadlikkust kogu aeg üleval hoidma ja kontrollima, et ta su organismis jälle ei vallanduks," ütles näiteks David Parker oma viimatisel kursusel novembris. On siiras rõõm tõdeda, et ma olen nüüd tõesti märksa teadlikum kui varem. Ma ei solvu hingepõhjani, kui mu laps kaubanduskeskuses käies iga kord mu käest kinni hoida ei taha. Ma ei lange enam enesehaletsusse, kui mees, keda ma alles hiljuti enda ligidusest leida võisin, mulle tänaval oma uue sõbrannaga vastu tuleb. Ma ei tunne end eikeegina, kui mõni lugeja just kolleegi artiklit taevani kiidab. Ning kui kodukoridoris naabrinaist näen ja jälle oma tavapäraseid mõtteid "sa vana lehtsaba" mõelda tahan, jõuan ma veel mõttel sabast kinni, enne kui see välja lipsab, meeltes juurdub ning kogu edasise olemise tükiks ajaks ära rikub. Selle asemel, et mõelda lähikondsetest halvasti, näha ümbritsevat läbi mustade prillide ning süüdistada esimest ettejuhtuvat, otsin ma päris tihti mõtte põhjust. Ahaa, ma olen väsinud; järelikult tuleb täna varem magama minna. Hmh, ma olen näljane - pole viga, varsti saabki miskit hamba alla. Jne. Kuidas Bo ütleski? "Kui te reageerite ja käitute nii nagu te olete alati käitunud, saate te seda, mida te olete alati saanud." Milline jõud on ainuüksi selle teadmise omaksvõtmises!

On imeline olla teadlik...! Aga mul on ka meeles, et David rõhutas nimelt tervenemise vaevalisust eest ning pidas võtmesõnaks järjepidevat endaga töötamist. Nii gruppides kui lähemate teekaaslastega. Ja selles osas, ma väga loodan, võime me omavahel ikka ühendusse jääda.

Minu jaoks oli viimatise nädalavahetuse suurim avastus ilmselt see, et ma ei olegi üksinda. Mitte kunagi...! Mul on keegi, kelle eest hoolt kanda ka siis, kui argitöö on tehtud ja laps magama läinud. Kellega rääkida. Keda sõna otseses mõttes kätel kanda. Keegi, kellele rõhutada elu imelisust ning öelda, et ta on kingitus endale ja maailmale. See oli uskumatu avastus...! Ma ei mõistnud kuni meie viimatise ühisolemiseni seda sisemise lapse kontseptsiooni kuigi hästi. Iga kord, kui mõni Guru analoogse temaatika taas üles võttis, meenus naeruga pooleks üks lemmikfilm (While you were sleeping/Unine eksitus), milles peategelast (Sandra Bullock) tema armastuse keerdkäikudes lohutas luuserist korterinaaber; mees, kes eneseabiraamatutest oli nähtavasti üht-teist kuulnud, kuid õnnetul kombel loonud neis sisalduvatest ivadest endale mingi kummalise kompoti: "No aga sa räägi sisemise lapsega ja otsi üles oma naiselikkus. Peamine, et sa ei hakkaks külmkappi tühjaks õgima ja muud sihukest jama tegema!"

Ühes endas elava väikese tüdruku üles leidmisega seostus määratu kergendus, et ma ei peagi oma vajadusi alla suruma. Ükski neist ei ole häbiväärne! Kui palju ma olin eriti viimastel kuudel vaeva olin näinud, et endale kinnitada: phäh, lähedus! Õige mul vaja...! See on midagi näilist, mõttetut ja kättesaamatut - illusioon, ühesõnaga. Näis, et on parem alavääristada ja alla suruda (ja koguda seeläbi taas kord paar jäätunud kriisi), kui uskuda ja kogeda. Ma usun nüüd, et elul on mulle veel palju läheduse kogemisi varuks. Usun sedagi, et läheduse leidmiseks tuleks lahti lasta piiritletud arusaamast, mille kohaselt võib seda vaid teatud viisidel kogeda. Siinkohal tuleb mul end kõvasti tagasi hoida (nagu Bo õpetas), et mitte taguda pead vastu seina "Kuidas sa, loll, selle küll unustada võisid?!"

Lugesin eile juuksuris mingit tibide ajakirja (oih, jälle need hinnangud!) ning leidsin sealt imelised read: "Ilusatest inimestest on mõned ka õnnelikud. Kuid kõik õnnelikud inimesed on ilusad." Kui hea on tajuda enda ja kõigi ilu ning leida sõna otseses mõttes retsept, midagi nii lihtsat ja kättesaadavat, et oma peegelpildiga rahule jääda!

Eelnenut üle lugedes tundun ma endale kohati nagu mingi püüdlik kooliõpilane, kes oma suvevaheajast eeskujulik kirjandit kirjutab. Või ajakirja lugeja, kes üritab antud kuul väljapandud auhinda võita ;-) Aga ma ei kustuta seda kirja ära ega hakka ka redigeerima, sest usun, et olen iseendale ja teile kingitus nimelt sellisena nagu ma praegu olen. Ühes oma ogaruse ja lihtsameelsusega tükkis ;-)

Ja see kõik on tõesti alles proloog nagu lõpetas Bo oma seekordse imede seminari.

Tänu ja armastusega,
Krista D.

- - - - -