 |
|
|
Osaleja arvamus
Järgnevalt kursusel osalejate tagsiside, kogemused, mõtted, arvamused:
Olen viimastel aastatel palju käinud erinevatel esoteerika loengutel ja ka praktikatel, kuid ükski neist pole mulle nii hämmastavat kasu toonud kui Johani kursus. Kuigi Johan ütles, et 4-5 päeva pärast seminari võime olla eufoorias ja siis kõik vaibub, ei ole see minu koha pealt üldse nii. See, mis minuga juhus eelmisel laupäeval, oli erilise väärtusega. Kui ma seda kõike oleksin julgenud tunda varem (näiteks teismelise eas), siis oleks mu elu kulgenud hoopis teistmoodi - oleksin osanud elada oma senist elu õnnelikult. Muidugi, oleksid ja kahetsemine ei aita siin midagi. Olen ülimalt rahul, et viimaks ometi sain rängast energiataagast lahti. Ütleksin nii, et ma olin "Ruunaweres" energeetilises WC-s, kus aastatepikkune saast minu kehast välja hakkas voolama.
Kõik hämmastas mind. Ei uskunud oma silmi (!), kui pühapäevase harjutuse ajal hakkas seksuaalenergia minus keerlema ja pöörlema ilma minu tahtest sõltumata - keha hakkas ise võnkuma - mina ei pidanud mingist hetkest alates üldse pingutama :-)
Seni on minu elus ikkagi alateadvuses vaikselt tiksunud arusaam, et suguorganid on justkui midagi vältimatult paha - need on sul kaasas ja pead pidevalt hoidma neid tõrjuvas olekus, justkui oma kehast eraldi olevatena. Olen küll Osho raamatut "Tantra vaimsus ja sex" lugenud (on ilmunud eesti keeles) ning teoreetiliselt palju asju sexi kohta mõistnud, kuid ikkagi tõeliselt aitas mul oma sexuaalsuse tunnetuseni jõuda Johan. Oma sexsuaalsust ma enam ei soovi varjata. Kõik tunded peavad saama minus vabalt voolata.
Olen palju kordi kuulnud/lugenud, et minu keha ei ole mina ise. Alles nüüd sain ma sellest tõeliselt aru. Neljal ööl, mil olen õhtul magama jäänud, on mul kallim voodis kaasas - Mina Ise ja uni on rahulik ning häireteta.
Võimas mees see meretagune mees! Tahan temaga veel kohtuda :-)
Ja kui palju tuli juurde uusi sõpru, tõelisi sõpru :-D Teid kõiki armastades,
Aare Mae
P.S. Käisin äsja rauapoes ehitusmaterjale ostmas. Olin selles poes käinud ka varem ning iga kord kui kassa juures seisin nägin seal ühte karpi helkuritega. Mul on helkurit väga vaja, kuid selles karbis olid ainult südamekujulised ja ega siis macho-mees sellist osta saa. Aga teistsuguseid ei olnud ega tulnud. Kui täna neid jälle nägin, siis neurootiline emotsioon püüdis kusagilt sügavusest ikka veel kähedalt karjuda - ära sellist osta! Aga... mina ostsin. Nüüd mu nahkset mootorratturi tagi ehib südamekujuline helkur. Vaat siis, kui lihtne oli muutuda : ) ------------------------------------------------------------------ Tere! Tunnen ennast pärast kursust üsna hästi. Koduse naisena on mul olnud aega oma mõtteid ja tundeid vaagida. Kirjapanemisega on asi aga märgatavalt raskem, kuna beebi katkestab mind pidevalt ning kogu aeg kulgeb tema rütmi ja suva järgi.
Minu jaoks oli see nädalavahetus kui 33 aasta pikkune puhkus. Kursusejärgsel päeval ärkasin totaalse lõdvestuse tundega. Arvasin, et see haihtub esimese argiprobleemi ilmumisel, kuid ma eksisin- leban praegugi soojendatuna ja kaitstuna justkui kellegi suurel peopesal. Mu abikaasa ütleb, et olen täielikult pilves (samas kummalisel kombel ta isegi mõistab mind). Tänaseks on koolitusest möödas juba nädal aega ja ähvardamas on oht, et kui see ulme vald-konda kuuluv seisund jätkub, vajan varsti Timurit ja tema meeskonda appi kodutöödele. Kas Inspire vastutab tagajärgede eest pakkudes vastavat teenust?
Tegelikult ma ikka vahel nutan ja naeran ka. Just autoga pikki vahemaid läbides. Lõppude lõpuks ei ole kerge lihtsalt lambist ennast ilusana ja väärtuslikuna tunda. Kellel on sisemine telg paigas, ei saa aru millest jutt. Ja ongi parem.
Saadud kallistusi kannan veel kaua seljas nagu särke, kuigi tavaliselt jäävad inimesed mulle meelde hoopis käte järgi. Mul on kahju, et ma võimsamalt ei öelnud midagi head eriliselt tundlike kätega inimestele- Jaanile, Karmenile ja Virgele. Nemad võiksid eelkõige oma kullast käsi kasutada töös inimestega või loomadega.
Kurbust tekitab tagantjärele veel, et ma ei leidnud üles oma häält. See probleem on mul ka tavaelus. Ma polnud kunagi suures grupis hinganud ja ma väga hämmeldusin sellisest möllust. Mind rabasid ja kohutasid teiste osalejate võimsad tunded sedavõrd, et sattusin aina enam segadusse ning lukustusin veelgi kindlamalt. Kuidas on võimalik nii palju tunda?!
Minul voolavad kõik emotsioonid sissepoole ja justkui ülevalt alla, mitte vastupidi. Senised katsed häält välja saada on alati lõppenud nii nagu Venemaal jõgede ümberpööramise prog-ramm. Minu vaikusest oleks ehk kasu ainult II Maailmasõjas luurel olles… Minu jaoks oli täiesti ületamatu väljendada ennast nii intensiivselt ja ilusasti kui seda suutsid ümbritsevad inimesed. Mõningatel hetkedel tundus mulle isegi, et olen grupi pidur.
Mõistsin ka, et olen viimane naine 21 sajandil, kes on ainult oma abikaasa päralt. Seejuures ei teagi, kumb on truuduse põhjusena olnud suurem-kas armastus tema vastu või sisemine eba-kindlus. Ja kui ma ka edaspidi ei taha või ei suuda oma elus midagi oluliselt muuta, siis ma vähemalt mõistan oma meest, kui tal tuleb aeg ringi vaadata. Tean siis, et probleem on minu suhtumises.
Minuni jõuavad kõik asjad elus mingi ajalise nihkega. Juhtmed on pikad, aga vähemalt olemas.
Kuidas ma Liina kadestan teid Johaniga teie töö pärast! Midagi tänuväärsemat on raske ette kujutada. Kindlasti pole see teenimine meie kurbuse arvelt.
Kui te küsite, mida kursustel veel käsitleda, siis oma laste hingehoiu aspekti võiks koolitustele lisada. Kasvõi ühe pintslitõmbega. Enda vanematele mõtlesime harjutustes väga intensiivselt, aga kuidas me ise kodudes suhtleme? Jaa-jaa…
Minul isiklikult on väga kahju, et ma oma pojaga palju pahandanud olen. Ta on nüüd 9 aasta-ne ja ma tõesti edaspidi väga pingutan selle nimel, et ta enesehinnang saaks igati OK olema. Tütar tähistas 2 kuu sünnipäeva ning on nagu inimese sõrmejälg Johani paberil. Teeb ime ära lihtsalt oma olemasoluga.
Oleks vist väga vahva, kui ka Johanile sünniksid peatselt lapsed (kui neid veel pole). Temasu-guse mehe tütar usuks suureks saades, et on ilus ja veetlev ning poeg teaks, et saab alati hakkama.
Olen tänulik saatusele, et see KOHTUMINE teoks sai. Alati, kui sellise kaliibriga asjad minu elus juhtuvad, on mul tunne, et mu ammu-ammu (21 aastat tagasi) surnud ema käsi on jälle mängus.
Kuna ma Johanit enam kunagi ei kohta, siis palun pane järgmisel korral teda kallistades natuke volume juurde (minu poolt). Soovin, et Sinul, Johanil ning kõigil teistel osavõtjatel läheks elus väga- väga hästi! Lõpetuseks palun infot, kui kursus tuleb nö kordamisele. Saan siis seda edasi soovitada ka oma väga headele sõpradele. -------------------------------------------------------------------- Tere kallid! Ma ei tea kes selle kirja kirjutas kuid seda lugedes mõtlesin ma ühele väga ilusale naiselikule ja suurepärasele naisele kellele tahan vastata. Kui minu arvamus selle kirja autorist täppi ei läinud, siis loodan, et Liina saadab selle temale edasi.
Alustuseks tahan väga öelda, et olen minagi oma elus liiga palju kordi tundnud enda sisemise selgrootuse tunnet, mis omakorda tekitab kahtlusi ja enese alavääristamist. Õnneks olen tänu hingamisele ja Liina seminaridele järjest enam saavutanud eneseusku ning koorinud kiht- kihi haaval maha probleeme mis toetavad enese põlgust või pidureid mis takistavad enese arenemist ning ei lase välja paista sisemisel soojusel. Ka Johani koolitusel ületasin iseenese piire mitmel korral ja olen selle üle uhke. Seeläbi on mul nüüd võimalus olla iseendaga paremas kontaktis. Mis puudutab hääle tegemist, siis minul tavaliselt pole probleemi hääle tegemisega, kuid selle pühapäevase ülesande juures kus pidi häält tegema oli ka minul väga raske sellega hakkama saada. Kuigi mulle korduvalt öeldi, et tee häält, siis kuidas ma ka ei proovinud õiget häält siiski välja ei tulnud. Aga olen juba õnneks piisavalt teadlik, et ennast sellepärast mitte süüdistama hakata vaid olen iga hetke eest ääretult tänulik. Ja hindan väga seda võimsat kogemust mis ma sain hoolimata hääle puudumisest.
Siis tahan veel öelda, et mina sain sellel koolitusel väga olulisi vihjeid just argipäevaks. Eriti tähtis on minu jaoks see Johani lause kus ta palus meil igapäevaselt jälgida kuidas me käitume oma lastega. Olen juba varem märganud, et minu lapsed on omaks võtnud minu käitumismudelid ja eeldavad kuidas asjad kulgema hakkavad. Nüüd oma meeldivaks üllatuseks avastasin, et kui ma ei korda oma tavapärast käitumist (ja ei katseta ka mõnda uut varianti enda ideedest kuidas asjad peavad käima), siis on ka lapsed palju emotsionaalsemad ja õnnelikumad. Seega minu jaoks kõige tähtsam mis ma sellelt koolituselt üles korjasin ongi just see " 3. jõu" mõte. Ja seda eelkõige suhetes lastega. Ma ütlen endale ikka ja jälle: "ma tõesti ei tea mis juhtuma hakkab, olen lihtsalt avatud". Avatud nii laste emotsioonidele, enese emotsioonidele, töö juures juhtuvale ja valmis vastu võtma igapäevaselt seda mis juhtuma hakkab. Loomulikult ei tähenda see seda, et ma ei planeeri eanm asju ette. Seda teen ma siiski, kuid elus ei lähe asjad nii nagu minu arvates peaks minema ja iga päev on mul võimalus olla kohal nüüd ja praegu, olla avatud 3. jõule. Samas väärtustada ja tunda ennast elusana kõigi oma tunnetega. Ma olen selle eest ääretult tänulik nii Johanile, Liinale, kui teile mu kallid kursusekaaslased. Ja olen tänulik ka iseendale, et võtsin ette selle rännaku vaadata sügavamale iseendasse. Armastusega, Inge ----------------------------------------------------------------------------------- Minu lugupidamine kõigile teelolijaile! Olen esimeste päevade eufooriast pisut jahtunud. Endiselt tean, et viibisin koos Teiega oma elu olulisimal ja parimal seminaril. Ma olen tänulik et ma sinna sattusin ja ennast ületasin. Seminarikaaslaste osavõtlikkus ja särasilmsus heliseb hinges, kõrvutudes argipäevas kohati esineva räigusega. Seminari lõpusõnum - elada täie rinnaga oma igapäevast elu sunnib mõtlema, mida saan ise muuta ja mida ei saa. Valikud on meie. Aitäh kõigile, kes aitasid minu elu rikkamaks muuta. Päikest! Ilusat pööripäeva elu paremuse poole pööramiseks! ------------------------------------------------------------------------ ...... Johani kursus oli mingil erilisel moel vapustav, raputav, ehk võiks öelda "äratav" või isegi "äärmuslik" (kuigi kindlasti on kümneid kordi äärmuslikumaid kursuseid ja meetodeid), et veidi shokeerida, visata välja sellest nö turvatsoonist kus me ennast julgelt tunneme, luua keskkond kus eriti miski ei vasta millelegi mida võiks koondada nimetaja alla "tavaline", "harjumuspärane", et lahti raputada vanu, juurdunud arusaamu, käitumismudeleid, provotseerida mõistust ja mõistuslikkust, "kokku jooksutada", et me veidi lahti loksuskime ja et meis avada võibolla mingeid täiesti uusi väravaid ja teelahkmeid... Ta jättis mõistuse peaaegu täielikult toiduta, ja suunas kogu jõu peaaegu täielikult ainult tunnetele, ja mõni ime siis kui mõistus selle peale tagajalgadele tõuseb, kui sul endal ühel heal päeval täiesti ilma ettehoiatamata toidukraanid kinni pööratakse, siis see võib ikka üsna marru ajada, kas pole... Nii et see see shokk minu jaoks oli millega ma seal pidin tegelema- oma ärritunud mõistuse vaigistamise, lohutamise ja maharahustamisega, talle turvalise väljapääsu leidmisega, mis mul lõppkokkuvõttes ka õnnestus, nii et lõpus kolmandal päeval sain ma üsna kenasti ka toimuvaga järjele... Ja siiski ma mõtlen et see ei ole üldse ilus niiviisi käituda, samas on see aga väärtuslik õppetund mulle iseenda tundmaõppimisel et ka nii võib juhtuda ja et siis järgmine kord (juba siis tegelikus elus) ma ehk suudan sellega kergemini kohaneda... Raske õppustel, kerge lahingus, nagu öeldakse : )
-------------------------------------------------------------------------------------- Minu jaoks oli Johani kursus üks parimatest asjadest, mis minuga eales on juhtunud. Ma saan paljustki aru, ainult mitte sellest, kuidas see mootor käima pandi!?
Kuidas oli võimalik esile kutsuda selline totaalne süvalõõgastus, kus kõik mu sada miljardit rakku välja puhkasid? Korraks kontakt seinast välja- ja minevik kustub (tegelikult kadus ta veel mitu nädalat...) Kui oskaks ise ka kellegis midagi nii võimast esile kutsuda! Oh, jah!
Suure üllatusena paranes mul isegi üks vana sisemine haavand ära. Onkoloog ütleb: "Lihtsalt ei ole enam"! Seega ei tule mul taluda mittemingisugust ravi (lapse kandmise pärast lükati seda aasta aega edasi käesoleva aasta oktoobrisse). Ma ei tea, kui suure arve peaksite te kõik mulle esitama? : )
Oma seksuaalsuseni ma aga üldse ei jõudnudki... Ha-ha- ha! Igas laudas peab ikka üks must lammas olema!
|
