Osalejate arvamused

Kuivõrd olete nii ütlemata südantkosutavalt minuga kõike endaga neil Muutuste Aegadel toimunut jaganud, teen seda üha süveneva rõõmuga ka ise.
Kuidas igapäevaellu maandumine (nagu nii ütlemata tabavalt sõnastas meie armas Liina) on kulgenud? Loodan, et teie lähedased ja kollegid ei tõlgendanud teie muutunud seisundit "mingisse sekti kuulumisega" nagu mu enda töökaaslased täna nii tabavalt kokku võtsid ;-)
Omalt poolt tahaksin jagada esmalt seda, et kui Johani kursuse käigus ja selle järel oli elu nagu ameerika raudtee – algul tõrksus, siis šokk, seejärel arglik aktsept, edasi täielik andumus, pärast kursust eufooria, seksuaalsus, energia… ja… ja… ikka samas vaimus edasi… kuni saabus Vihatud Argipäev… ja sedamööda aina süvenev maniakaal-depressiivsus (mille varjatud seisundis teiegi mind reede pealelõunal nägite, khm)… on Rani kursuse järgselt tekkinud niisugune Rahu, et imelik lausa. Need, kes mind enam teavad, aduvad ühtlasi, et rahu on seni mu jaoks olnud peaaegu et välistatud seisund. Seni on see võrdunud ikka pigem tuimuse või amööbsusega nende olekute kõige halvemas mõttes. Ja tunnistan ausalt, et veel Rani kursuse esimese tunni jooksul ma mõtlesin üha, et lähen minema, sest siit pole midagi ammutada… ning tundsin Johani energia ja mehelikkuse järgi sellist hingematvat igatsust, et oleks kõva häälega nutta karjuda soovinud…
Aga tasahaaval hakkas see pettumus kaduma. Ja teate, mul on rõõm öelda, et nimelt See Kursus (ja meie kooslus) oli esimene, mil ma tõesti julgesin usaldada ning kõige tulevaga kaasa minna. Dan Brule omaaegsel hingamiskursusel (jaanuaris 2003) ma vaid magasin, Leonard Orr ei tekitanud pärast intervjuu võtmist (jaanuaris 2006) isegi mitte mõttepojakest, et tema käe alla tahaks hingata, Bo Wahlströmi kursuse meeleolu (mais 2006) oli juba parem, aga ka siis leidsin ma tuhat muud takistavat tegurit, et mitte näha soovida või julgeda. Johani juures oli juba piisavalt turvaline, aga teate ju küll… tema kursuse põhirõhk oli väheke teine, kui oma sügavas sisemuses kaevata… Mis oli ka hädavajalik ja ainuõige. Te ju ikka mäletate: SINA OLEDKI SEE NEKTAR, MIDA MAAILM VAJAB! Te ju ei unusta seda endale iga päev kinnitamast?

Niisiis jõudsime otsaga Rani juurde. Ja tõepoolest, ma sain nende kolme päeva, hingamiste ja meditatsioonide vältel neidki vastuseid, mida ei olnud küsinud. Kõiksus vastas mulle nii, et ma mõnel meie ühisel hetkel nutsin uskumatusest ja õnnest, mõeldes: kuidas ta teadis? Kuidas ta ometi teadis? Karta on, et see kõlab kuidagi paljusõnaliselt ja kahtlustäratavalt, aga nii see tõepoolest oli. Iial varem polnud väljend „nagu sibula koorimine" mulle suurt midagi öelnud. (Aare küsis tähehingamise lõpul, et huvitav, kas pärast teatud hingamiskordi ja aega ei tulegi enam midagi esile ja me oleme nö "valmis"? Ma olen täiesti kindel, et tuleb. Kiht kihi haaval, vastavalt sellele, mida ja kuidas on vaja doseerida, et me õpiksime ja edasi liiguksime.)

Aga et mitte liiga üldsõnaliseks jääda, toon ühe vägevaima elamuse viimatisest. Tollest esimesest õhtust, mil me paaris hingasime. Algul oli kõik väga pealispindne ning ma jõudsin tunda juba võidurõõmugi: näed, siit ju polegi midagi hullu enam võtta... kui tuli Anne ja ütles: tead, see kõik on siin pisut uimane ;-) Ning lisas (anna palun andeks, Anne, kui ma seda päris sõna-sõnalt enam ei suuda taastada): "Bo ütles mulle kord, et kui sa tahad kuhugi jõuda, pead sa ka julgema." Ja siis ma julgesin... sest Anne oli sealsamas... ja Andrus ka, kes vaatas mind selliste silmade ja soojusega, nagu ta veel ei teakski, kui rumal, tühine ja kole ma olen... seega tuli tunne: ma tõesti söandan Sinna minna. Noh, ja kohe oligi käes. Kõige hirmsam sügavik, kus ma olin täiesti üksinda. Kus mitte keegi minust ei hooli. Mitte kellelegi ei lähe korda, kui palju on mul anda. Kõik pööravad selja. Ema ja isa surid ära, enne kui ma neile öeldagi jõudsin, et... Mees läks minema. Sündis laps, kes ühena oma esimestest sõnadest ütles: emme, mine ära. Mitte keegi, kellele ma andsin, ei võtnud vastu. Vastu andmisest rääkimata. See oli niisugune tühimik, et maailma kõige suurim auk oli tilluke tema kõrval! Ainus, mida ma soovisin, oli ära surra. Igal õhtul läksin ma magama sooviga, et ma hommikul ei ärkaks. Ja igal hommikul ringutasin ma ahastuses käsi: armas jumal, miks sa mul ärgata lasid?
Mul tõmbub sisemas veelgi kõik kokku, kui end sinna tundesse tagasi mõtlen. Mis alles mitte niiväga hiljuti oli mu argipäev. Seesama argipäev, Aare, kus päike nii lohutamatult ära läks, mäletad? Ühesõnaga, ma hingasin - ja olin jälle seal. Ja olin täiesti veendunud, et nüüd lõpetan ma hingamise, sest see ongi lõpp. Siit ma enam välja ei roni. Ei taha ega kavatse ronida. Hing jäi kinni, kogu keha oli krambis ja mul oli tunne, et süda ka enam ei löö. Ma tegin silmad lahti - ja seal oli taevas, üleni valge, aga mind ei lastud sisse.
Mu kohale kummardusid kolm kuju. Tuli Liina: "Vaata Krista, siin on kolm inimest, kes Sinuga tahavad koos olla. Sa ei saa seda eitada! Ja me ei lähe mitte kuskile. Sa ei pruugi Seda saada inimestelt, kellelt sa eeldad. Sa saad Seda kelleletki teiselt. Kui pead õigeks jagada armastust, tee seda ja tunne sellest rõõmu, olenemata sellest, kuidas sulle vastatakse. Ühel hetkel - absoluutselt kindlalt - asjad muutuvad ja armastus tuleb tagasi kõige erinevamatest kohtadest ja inimestelt. Kui ühed ära läksid, tulevad teised asemele. Elu ei soovi meile kannatusi. Võib-olla sinu õppetund ongi oodata. Su laps tuleb su juurde tagasi, kui sa ükskord põrutad jalaga vastu maad ja hakkad end armastama. Sul on nii palju anda."
Ja siis tuli Anne - armastuse ingel ise. Ja Andrus võttis oma suurte kätega kõvemini kinni ning pahvatas: ei sure sa siin veel midagi! Ma sain jälle hingata. Ma ei surnudki ära! Imelik, mõtlesin, see on vist ikka tõesti nii. Äkki tõesti? Käed olid soojad ja tunded ehtsad. Ma julgesin küsida - ja inimesed ei läinudki minema, tõepoolest. Nad ei läinudki ära!! Äkki ma siis ikka tõesti tähendan midagi? Sõbrad, siinkohal saavad sõnad otsa...

See siin oli vaid üks tähendusrikas moment. Millele tuli mitte vähem tähenduslikku lisa. Ühes imelise argipäevaga. Milles tõesti on päike. Ma usun, et tean nüüd, kust seda leida. Isegi pilves päevadel.

Ja siis vapustas mind Rani ise. Vapustas niivõrd, et ma ei jõudnud ära kahetseda, et sedakorda siiski intervjuu võtmiseks valmis ei olnud. Aga ma usun, et kui nii on määratud ja kui aeg on õige, saame me temaga uuesti kokku. Milline isetus! (siinkohal meenub ühest raamatust loetud ja märkmikussegi kirjutatud tsitaat ühelt budistikult õpetajalt: "Puudub mina. Puudub probleem.") Milline armastus ja teiste inimeste sügav väärtustamine!