Praegu, mil Davidi viiendast Eestis peetud kursusest on möödas ligi neli kuud, tahaksin jagada mõtteid ja edasiminekuid, mis on nende kuude sisse mahtunud. Esmalt ei saa jätta mainimata teatavat imestust-imetlust. Seni olin pigem arvamusel, et tõeliselt tõhusaks osutuvad seminarid, mis nii toimumise käigus kui vahetult pärast argiellu naasmist tekitavad metsiku eufooria ja energialaengu (Johan Ekenberg....!). Davidi kursus tohutut "laksu" ei põhjustanud. Pigem vastupidi, kohati tundus seminari tempo isegi venivat. Seetõttu näivad pärastised arengud - vähemasti mu enda omad - suisa hämmastavatena.
Peamine muutus on, et kroonilise võlasõltlasena suutsin lõpuks loobuda oma krediitkaardist! Tõsi, siin aitas suuresti üks kopsakam, ühekordne sissetulek, mis võimaldas ära maksta viimased tuhanded eelmise kuu võlgu... ning jääda kindlaks otsusele mitte enam lõppevat krediitkaarti pikendada, kuigi pank mõistagi lahkelt pakkus. Sellega seoses suutsin asuda ka kokkuhoidlikumale programmile. Ei saa salata, et hirm tekib aeg-ajalt praegugi, sest on ju antud olukord hoopis erinev senisest, mil olin harjunud mõttetu laristamise ning teadmisega, et kui kontol reaalset raha ei ole, küll krediitkaart ikka aitab... aga usun sellestki üle saada, sealjuures kahmamata hullult lisatööd kaela.
Mis puutub senisesse suhtesõltuvusse, ei või kindel olla, et kõik on Davidi mõju, kuid kuidagi on nõnda kujunenud, et senised õhkamisobjektid on äkisti luust ja lihast inimesteks muutunud ning siit kadunud vähimgi vajadus kellestki ideaali kujundada, kedagi otsida, ummisjalu emotsioonidesse tormata... ja pettuda. Ma'p tea, on see ajutine nähtus... ja teades kasvõi 12 Sammu Programmi ei saa reaalne olla, et aastatepikkuste käitumisharjumuste muutmiseks tõesti piisab kolmepäevasst seminarist, kuid igal juhul on kindel, et kahtluse alla on seatud vähemasti senised strateegiad ja uskumused. Mis muidugi ei tähenda, et iga tund ja päev oleks hiiglama mõnus olla... oo, kaugeltki mitte! Mõnikord olen keerelnud vanas heas enesehaletsuse soos, tundnud end üksildasena, elu poolt ebaõiglaselt paljust ilmajäetuna jne., kuid lõppkokkuvõttes on saabunud ikkagi paljude aastatega võrreldes märksa stabiilsem aeg. Ja on hämmastav kogeda, et on täiesti normaalne ja talutav, kui emotsioonid ei hõljugi kuskil taevastes avarustes, vaid püsivad maiste teemade ja reaalse elu juures.
Seega asusid kursusel saadud nähtamatud tõuked oma tööd märkamatult tegema ning ma usun, et muutused jätkuvad. Põnev oleks kuulda, kuidas teistel...?
KristaI have been intensely motivated to analyse my thoughts and self-perception during the last year, mainly because I have had some rather serious health conditions – burnout and very painful gallbladder stones. At the moment I am quite balanced, I practically got rid of my burnout and sleeping problems through meditation and yoga. I have managed to nearly get my gallstone fits under control, I have learnt to calm the spasm down mentally once it comes – I have been releasing my basic stress features permanently by reshaping my thoughts and listening and talking to my feelings.
As a child I was completely codependent on my neurotic mother and later on my alcoholic husband, both very similar in behaviour and ruthlessness. I tried to love them „so much that they could be cured” – you know the „love, hope and faith” ideology. Though I was nearly dead finally because of „giving myself away”.
At your course, on the first breathing session I experienced great spiritual pain that I have seen before inside me, it is like a channel of cries, pain, suppressed hopelessness. I have had this feeling 3 times now during breathing. After this there usually comes peace and „heaven”. But on your second breathing session I experienced „my voice”, great forgiveness to my mother and after that there was ULTIMATE HEAVEN, a point of dissolving into the Oneness, JOY and ECSTASY. It was so powerful that I did not want to come back.
During this week I have felt somehow very tired, even exhausted, I have felt the signs of burnout again slightly in my head though I sleep very well and at sleep I even hear advice concerning my health and positive affirmations.
Somehow I have understood that I still have a very long road ahead to complete recovery, that I have so much work still to do. But the difference is that now I am more aware of the things going on with me.
But I also have moments every day during the last year when I feel very happy, happy without a reason, it is pure happiness.
With love,
K
_ _ _
Ka mina tahan tänada, tore, et selliseid kursuseid korraldatakse, aitäh!
Sellelt kursuselt lahkusin üsna segaste tunnetega.Ühelt poolt tundus, et kaassõltuvus ei ole otseselt minu teema,olen selle faasi juba läbinud. Teiselt poolt jäi nn.neljale kokkuleppele ehk nende lahtiseletamisele vähe aega. Jõudsin küll sirvida vastavat raamatut ,kuid see tekitas omakorda tõlgenduse probleeme. Näiteks esimene kokkulepe tõlgiti eesti keelde: ”ole oma sõnades aus”, soome keelses raamatus aga seisis: ole oma sõnades puhas, st.et mitte mürgitada kaasinimesi oma sõnadega. Mõned inimesed, kellega vestlesin, said sõna aus kasutamise tõttu asjast aru nii, et oma mõtted ja arvamused tuleb alati ausalt välja öelda. See on teema, mille üle oleks võinud diskuteerida.
”Ära võta midagi isiklikult” on hea soovitus, kuid kuidas seda teha? Castaneda on on ühes oma raamatutest maininud: ”Enesetähtsus on meie suurim vaenlane...”.Meie enesetähtsus nõuab, et me suurema osa oma elust oleksime kellegi peale solvunud.
Meeldiv kogemus oli tunnetada ühtsust, mis tegelikult inimeste vahel valitseb.Üks mees ütles väga kenasti, et see nädalavahetus taastas tema usalduse inimestesse.
Ene