Osalejate arvamused

Tere!
Kuna meil oli nii kiire lahkumisega, siis ütlen seda, mida pidasin väga oluliseks, meili vahendusel!:)
TÄNAN NII ÕPETLIKU JA VAHVA KURSUSE EEST. SAIN KOGEDA SEDA, MIDA MA EI OLE SAANUD KUNAGI VEEL TUNDA. Kõik oli suurepärane!
Üks suur ja kõva kallistus meie mõlema poolt.
H & I

--------------------------

Ei, ei ole ma normaalseks muutunud. (viide Liina/korraldaja soovitusele kiiresti oma tunded kirja panna, enne, kui osalejad õndsast äraolamisest taas "normaalseks" muutuvad. Toim.) Lähen üha ebanormaalsemaks ja olen seetõttu üha rohkem endaga rahul. Minu iidol, Johan, aitas mul seda Lõplikult mõista. Kui Johanile tundub, et tal on raske endale suunatud kiitust vastu võtta, siis peab ta minu juurde õppima tulema...

14 aastat tagasi tegin otsuse, et nüüd aitab. Ise ka kohe päristelt ei saanud aru, et mida see siis saab tähendama. Aga kogu mu elu oli kuidagi märkamatult muutunud mustaks mõttetuseks. Mu ümber olid inimesed, kes kaeblesid ja kadestasid ning farmakologiseerusid. Nii tööl kui kodus ja vabal ajal. Miskit ei muutunud. Hakkasin iseseisvalt omaenesetarkusega väljapääsu otsima. Koerast sain 10 aastaga üle, kuid koerasabani kohe kuidagi ei jõudnud. Täna on ka see juhtumas.

Loomulikult ei tulnud see kõik mulle kergelt, tuli kõvasti pingastuda. Mulle ei meeldi sõna "väljakutse". Selles sõnas  justkui pole minupoolset osadust. Võingi jääda seda väljakutset jõllitama ja rohkem ei midagi. Kui aga pingastun, siis teen seda ju ikka ise. Ja osadus ongi olemas. Väljakutseootuses inimesed ei võtnud ennast Johani seminari ajal riidest lahti, pingastujad seda aga tegid. Miks ma seda varem poleks suutnud teha?
Vastus lihtne - sest Imago oleks saanud kahjustada. (Kui paljud inimesed hakkavad kohe-kohe tuba korda seadma, kui mõni juhukülaline satub tulema!?)
Täna leian, et ainult Credo saab olla see, mis minu elu juhib. Fuck Off kogu Imago!

Millist kasu ja kahju olen ma viimase poole aasta jooksul saaud? Kõigepealt kadus mul ära valehäbi. Kadunud asju hakatakse ikka tagaotsima. Mul ei tulnud see enam meeldegi. Iga hingamisseansi ajal olen vabanenud mitmekümnest grammist pisaratest, mis mu keha valuenergeetiliste kogumitena on aastakümneid õginud. Peale selle on kõht pidevalt lahti, kuna tuleb välja, et  keha oskab  vabaneda mürkidest. Ise ma seda poleks ju tegema hakanud.

Kaks nädalat enne Johani kursust, kui mul oli käimas järjekorras 12nes hingamisseanss, juhtus midagi ülimalt veidrat. Hingamisseansi ajal umbes 30 minuti pärast lõpetasin ma hingamise. Äkki jäi kõik vaikseks. Olin veidi ehmunud, sest mu keha ei soovinud enam hingata. Olin hirmul, et kas juhendaja seda ka märkas (Hiljem sain teada, et märkas küll). Selline teadmatus kestis umbes minut aega ja siis äkki keegi nagu iminappadega haaras mu kopsudest väljapoolt kinni ning hakkas MIND väga võimsalt HINGAMA. Tunne oli nii ehe, et ma ei saanud eksida. Olin vapustatud. Olin tumm ja pisarad voolasid. Sisetunne oli äärmiselt magus ja õrn. TEMA hingas mind. Nii oli umbes 3 minutit..., siis lasi ta mu lahti. Olin õnnest segane. TEMA võttis minuga kontakti. Järelikult on TA tõesti  olemas. Mõelda vaid, hoolimata neist teoloogidest, kes teda aastatuhandeid endast väljastpoolt, pilvepiirilt, otsivad. Hoolimata neist ateistlik-intellektuaalsetest pedagoogidest, kes on eluaeg mu mõistust tühitühjade bittidega ning oma rahakotti ebaõiglaselt honorariga täitnud. Nüüd tean läbi OMA KOGEMUSE, et TEDA ei saa tabada ei teoloogiliste metafooride ega ka intellektuaalse lobaga. TEMAga saab kontakti ainult läbi vaimse praktika. TEMA on mind siia ilmnevasse mateeriasse saatnud õppima, et enne Surma saavutaksin suurima isetäiuse. Et murraksin läbi  e l u moonutavast paistvusest. Ta usaldab mind, aga ka Sind.
Seda õpetaski meile Johan.

Teie Aare
www.konfliktoloogia.ee
P.S. Elagu seks ja armastus!

----------------------------

Tekkis ka tunne, et tahaksin jagada mõningaid mõtteid, mis viimaselt koosolemiselt kaasa tulid.
Olin sellisel enesearengu(-abi) kursusel esimest korda. Ning sain enda kohta palju asju selgemaks. Tean nüüd hulga paremini oma hirme, piire ja piiratust. See teadmine annab võimaluse nendega hoopis edukamalt toime tulla. Aga sain teada ka palju positiivset nii enda kui teiste osalejate kohta – inimloomus on tegelikult ikka jube tugev, valmis vastu võtma, üle ja läbi elama nii palju ning ikkagi jätkub tal jõudu taas üles tõusta ning püstipäi edasi minna. Ja seejuures hea sõna ja teoga teistele toeks olla. Inimene on kivist tugevam ja lillest õrnem!
Igatahes ei ole ma mingis eufoorias (viide Johani "hoiatusele", et kursusejärgne eufooria lahtub umbes neljapäevaks, ja siis...Toim.), vaid võtan olnut kui käimalükkavat jõudu. Tundsin tundeid, milliste olemasolu olin jõudnud juba unustada! Tean, millises suunas liigun ning millele võiksin oma rännakul rohkem tähelepanu pöörata. Ning kes teab, ehk tulen järgmisele või ülejärgmisele seminarile ja käitun hoopis teistmoodi (ehk piiritumalt).
- - -
Johani eelmise seminari kirjalikus lõppsõnas, aga ka äsja lõppenud nädalavahetuse koosviibimise lõpus jäi minu jaoks kõlama hoopis muu – ärge keskenduge liialt oma probleemidele, vaid pöörake rohkem tähelepanu positiivsetele asjadele! Ja see tõesti toimib hoopis paremini. Võib-olla me viriseme liiga palju, sorime oma minevikus liiga palju, teeme tulevikuplaane liiga palju selle asemel, et väärtustada seda, mis meil olemas on käesoleval hetkel ja/või nautida iga väiksematki toredat hingetõmmet. Olla lihtsalt siin ja praegu!
Ja erilised tänud nendele suurepärastele kaaskannatajatele, kes hea ja toetava sõna ning kallistusega õigel ajal olemas olid. See oli uskumatult võimas!
Päikest ja elamise julgust soovides,
T-P 
-------------------------------------

Silmad on seotud, muusika tuleb, see on jõuline, haarav. Muusika täitis keha, läbis keha ja energiavudinad jooksid selgroolt selge, tugeva kosena alt ülesse. Keha nõtkub, laulab, väreleb. Silitan, nägin ennast armastuses. Peagi tundsin vaikselt, et olengi ise see muusika, mis mind liigutab, et olengi ise see tants, mis mind tantsitab. See tunne kasvas, kasvas kui laviin kristallpuhtast lumest. Kehas pakatas elumeloodia, pakatas lihtsus. Pakatas väike poiss lilledega peos mis mõeldud emale, sinule, kõigile. Ma siis olin väike. Energia juhtis inspiratsiooni, mis kandis loovust. Seljast kadus särk, jalast sokid ja püksid - olin alasti, olin paljas, olin valge leht, nii - nii valge, nii lahti, nii avatud, nii leitud, nii enda poolt tunnustatud, nii silitatud.  Surin tõusis jalgadest,  tõusis, tõusis ja tõusis. Milline torm, energia torm.  Mind vapustas siirus, mind liigutas armastus, mind raputas ausus, mind köitis soojus, mind erutas kirg, mind kaitsesid Sina. Olin kirjeldamatu puhas, nii magus tunne ise, ma olin sillas, ma olin endas, ma olin kõigis Teis. Me kõik olime üks suur, suur armastus, elu ja rõõm.
See oli minu suurim elutants.
Seda tunnet tahtsin teiega siis jagada, aga ei osanud kuidagi sõnastada...
J

----------------------

Neljapäev. Täitsa elus. Hingan. Naeran. Aga kell on veel vähe.... Ma hoiatasin eile oma tuttavat, kes töötab haiglas erakorralises vastuvõtuosakonnas, et äkki läheb mul neljapäevaks teda vaja nende tilgutite ja turgutavate süstidega, et olgu ta aegsasti valmis. Lubas aidata. Kõik on kuidagi sassis ja samas  selgem kui kunagi varem. (viide Johani hoiatusele, et umbes neljapäevaks hakkab kursusel tekkinud mõnus eufooria üle minema. Toim.)
Ma olen näinud palju lähedasi inimesi, kes otsivad ennast ja vastuseid, loevad selleks riiulite kaupa erinevaid raamatuid, vahetavad elukaaslasi, töökohti, teevad maailmale viis tiiru peale aga tagasi tulles on silmad ikka hallid ja elutud ja küsivad , et kuidas siis ja kas üldse on võimalik olla iseendaga rahul ja õnnelik. Eks ma ole ka pisut lugenud ja elanud ja siis olen ikka püüdnud positiivsust õhus üleval hoida ja vastanud reipalt, et ju ikka on võimalik. Teoreetiliselt.
Teiega koos seal naerdes ja nuttes ja maitsvat kooki süües jõudis vaikselt kohale ka teadmine, et KÕIK on tegelikult võimalik. Kui ainult julged.

Inimese sees on nagu väike maakividest kelder, kus on riiulitel hoidised ja moosipurgid ja talveks varutud juurviljad jne. Aeg -ajalt me võtame riiulilt ühe moosipurgi ja põnevusega kergitame kaant ja maitseme mis maitsega see moos siis tuli ja meenutame, mis ajal me selle maitsva moosi tegime. Mõni moos ei maitse üldse hästi ja siis juurdleme, et ei tea mis küll halvasti läks. Nii on ka ju Iseendaga, et aeg-ajalt revideerime end ja vaatame ja tunneme, mis on meis hästi ja mis meid õnnetuks teeb.
Seminar oli minu jaoks minu senise  elu kõige põnevam audiit. Ühel hetkel ma tundsin, et Johani tegevused eesmärgiga meid elule turgutada toimusid väga õiges tempos minu jaoks. Aeg ja koht oli minu jaoks õige.
- - -
Mind ehmatas saadud kogemus kui lühikese ajaga ja ainult teisele silma vaatamisega võid saada niiiiiii lähedaseks. Et kuhu jäi siis eelmäng :) Ja üllatus oli minu jaoks kui palju allasurutud viha minus oli /on, mul polnud õrna aimugi, ma arvasin, et olen ikka rahumeelne inimene aga vaata hullu, tekkis tahtmine see mantelkorsten laiali lammutada, et see vihast tulenev energia kuhugi endast välja suunata. Ma olen tänulik armsatele toetajatele, kes mulle sellel vihahoo vabanemisel ei lähenenud. Ei vastuta, oleks võinud lõppeda asi kriminaalselt, kehavigastused ja mina Harku naiste vanglas!
Väga väga hea oli Teiega koos olla.
Johan, Sind tuleks kloonida. Aitäh Sulle. Liina, Aitäh Sulle.
Head Reisi Teile kõigile!
S
---------------------------------

On möödas ööpäev seminari lõpust. Aeg setitada tundeid ja tunnetada oma elusolemist. Olen mõelnud hommikust saadik kirjutada, lausedki tulid juba, kuid pseudoelu ehk töökiirus pühkis need.Ju siis on õiged laused just need, mis praegu sünnivad.

Vastukajast: seminar oli väga vajalik, selle kestel  oli tunda läbiviija(te)  kirge ja pühendumust, mis minu meelest iga Loomise juures olema peaksid. Et igaüks  jaksaks end nii nagu mina ütlen, "välja puhastada" selles mõttes nagu näiteks ajapaatinaga kaetud münti, on hea näha järgimistväärivat vaimustumist sellest, mida tehakse, millest räägitakse.
Johan on selles mõttes küll Looja. Teda usutakse ja tema sõnade (ja tegude) järgi käiakse, aga minu meelest on tähtis see tema rõhutamine, et ta on inimene nagu iga teine,  ning et igaüks on võimeline saama nii vabaks ja elusaks, ning et keegi ei saa elada sinu elu sinu eest.
Sinu puhul meeldis mulle see, et Sa ei püüdnud tema kõrval iseseisvalt esineda, vaid jäid diskreetselt tagaplaanile, et siis seda heledamalt särada nn. vabal ajal.

Minust - nojaa, algab see parim osa sõnavõtust, ikka Ise, Ise, Mina, Mina!
Mu enese jaoks võib-olla ei olnud see seminar parimal võimalikul ajal, selles mõttes, et ma ei vajanud (vähemalt oma meelest)  avamist ja eneseületamist. Põhjus selles, et olin just oma sisemuse harjamise ja enese väljapuhastumisega intensiivselt tegelenud. Toimus see nii: olin äsja nädal aega Hiiumaa metsades ihuüksi matkamas, neist mõned päevad teadlikult söömata ja kõik ööd lageda taeva all magamiskotis, läbides päevas tavaliselt ligi 25 km. Varasematel aastatel olen niimoodi matkanud grupina ja enda jaoks aru saanud, et grupienergia ei ole midagi, mis mulle hädavajalik oleks. Seega läksin seekord üksi.

Mida ma õppisin? Et kes ei karda iseennast, ei karda midagi.
Nii et olin iseendaga parasjagu sõprusseisundis ja ei leidnud seega mõnikord ehk seminari käigus motivatsiooni enda piiride kompamiseks. Tuli selline teadmine (mitte mõte!), et ehk ei ole mul seda vaja - võib-olla seekord ainult, aga mine tea. Kuid oli ka kaasaminekut ja eneseunustamist parimas mõttes.

Headest soovidest täidetult,
K